Esimesena kaevatud nn Viljo vrakk (laevad on nime saanud oma leidjate järgi) kuulub tõenäoliselt 16. sajandil seilanud kaubalaevale. Põhjamaade laevaehitustraditsiooni tunnustega laevast on alles peamiselt üks parras koos vähesel määral säilinud põhjaosaga. Kahjuks ei ole on leiumaterjalis säilinud midagi, mis annaks meile aimu kaubast, mida omal ajal selle laevaga veeti, nendib muinsuskaitseamet Facebookis.

Vrakiga seostada saab esialgu arvatavasti üksnes üht nahast jalatsit, tünni kaant ja toidunõu - graapenit. Tõenäoliselt on laevalt juba üsna kohe peale hukkumist ära viidud kõik, mida vähegi andis viia. Vrakk on välja kaevatud ja tõstetud ehitusala idapoolsele pervele, kus ootab koormakatte all edasist transporti.

Krundi läänepoolses osas toimuvad veel esimesena leitud laevaraki väljakaevamised ja toestamistööd. See, nn Peetri vrakk pärineb 14. sajandist ja säilinud on nii põhjaosa kui mõlemad pardad. Tegemist on keskaegse kogelaadse kaubalaevaga, mille leiumaterjal on tunduvalt rikkalikum. Nii on laeva sisemusest ja ka ümbert leitud mitmeid metallist, puust, kasetohust, nahast, tekstiilist, savist ja kivist tarbeesemeid. 

Vrakil on täheldatud põlemisjälgi, mis annab alust oletada, et õnnetusega seoses võis laeval puhkeda tulekahju.

Loe laevavrakkidest täpsemalt muinsuskaitseameti arheoloogiablogist.