Kaitseliidu ülem kindralleitnant Meelis Kiili ütles oma mälestuskõnes, et Ülo Tamre on oma elu pühendanud riigile. „Mul oli au teda teada ja tunda. Ta tuli tagasi koos teadmiste ja kogemustega, et anda need edasi järgnevatele põlvkondadele. Kolonelleitnant Tamre on meie kangelane,“ lisas kindralleitnant Kiili.

Ülo Tamre sündis Tallinnas 6. septembril 1922. a raudteelase pojana. Ta oli noorkotkas ja õppur-kaitseliitlane. Alg- ja keskhariduse omandas Eestis. Kuuludes 1941. a Nõukogude Liidu kutsealuste mobilisatsiooni alla, valis kutsele järgnemise asemel metsavenna elu. Reetmise tõttu langes koos kolme kaaslasega NKVD väeosa kätte vangi. Viibis Haapsalu ja Tallinna Patarei vanglates, süüdistatuna banditismis ja isamaa reetmises. Irkutski NKVD vanglasse suunatud rongist õnnestus Sonda ja Kiviõli jaamade vahel 31. juulil 1941. a Ülo algatusel kogu vagunitäiel vangidel põgeneda Sirtsu sohu.

Läbi rinde põgenedes jõudis Ülo koju Pärnusse ja ühines kohe vabatahtlikult formeerimisel oleva Eesti üksusega, mis sai tuntuks Idapataljonina. Selle ja Eesti Diviisi ridades tegi ta kaasa Teise maailmasõja rasked lahingud, millest mainimisväärsemad oleksid 1941.-42. a talvelahingud, Volhovi koti hävitamine, Kolpino-Krasnõi Bori (II Laadoga) lahingud, taganemislahingud Novgorodi juurest Pihkvani, tõrjelahingud Krivasoo, Auvere ja Sinimägede ruumis ning Oppelni all. Sai neli korda haavata, kaks korda raskelt, üks neist Sinimägedes. Evakueeriti haavatuna Saksamaale. Alates 1. maist 1945 viibis sõjavangilaagris, kust vabastati 1946. a suvel, kuid suunati samal päeval interneeritute laagrisse, kuhu jäi sama aasta novembri lõpuni. Saadeti Geislingeni DP laagrisse, kuid eestlastest koosnev laagri juhtkond tunnistas endised sõdurid ebasoovitavaiks ning keelas neil laagri piirkonnas liikumise. Pärast haavadest kosumist astus Ülo USA armee juurde formeeritud Eesti vahikompaniisse.

1948. aastal emigreerus Ülo Tamre Austraaliasse, kus lõpetas Melbourne'i Kuningliku Tehnoloogia Instituudi tööstusinsenerina. Abiellus Melbourne'is tartlannaga. Oli Victoria osariigi Eesti Võitlejate Ühingu esimees. 1967. aastal saabus koos abikaasaga Kanadasse. Töötas Torontos kõrgtehnoloogia kompaniis tööstusinsenerina ja osakonnajuhatajana kuni pensionile minekuni. Osales mitme tähtsa projekti planeerimisel ja ehitamisel, kaasa arvatud Canada Arm.

Eesti Kongressi I istungjärgu ajal astus Ülo Tamre kaitseliitu ja määrati selle organisatsiooni atašeeks Briti rahvaste juures. Oli kaitseliidu toetusfondi esimees kuni selle tegevuse lõpetamiseni. Töötas kaitseliidu peastaabis väljaõppe osakonnas ja hiljem peainspektorina, lisaks välislektorina Riigikaitse Akadeemias ja ohvitseride kursusel. Viimasel aastal oli kaitsejõudude peastaabis väljaõppe peaspetsialist. Vääristatud V ja III klassi Kotkaristi, kaitseliidu 2. ja 3. klassi Valgeristiga, mitmete kaitsejõudude, kaitseministeeriumi ja kaitseliidu teeneteristide, medalite ja tänukirjadega. Määrati omal palvel erru 1997. aastal.

Ülo Tamre oli Eesti Reservohvitseride Kogu ja Eesti Ohvitseridekogu Kanadas liige. Kuulus kaitseliidu Tallinna malevasse ja oli Noorte Kotkaste organisatsiooni noortemagister.

Ülo Tamre suri 5. mail 2018 Torontos.