Metsaelu on täis imelikke juhtumisi ja nappe pääsemisi, ilmselt oskuslikule vaatajale põnevam kui mõni mängufilm. Kokkupuudet surmavalt ausa loodusega kirjeldab Viljandimaa taluperemees Gert Kallas:
„Mõni aeg tagasi, esimeste külmakraadide ja lumega sai suusad alla pandud ja talu kõrval, Maalasti looduskaitsealal väike matk tehtud.

Lähenedes suuskadel läbi kaitseala voolavale Navesti jõele, märkasin jõeääres karu, kes oli mööda jõekallast tulnud ja tuhninud kaldaaluseid, arvatavasti koprajahti pidades. Mind märgates kadus metsaott raginal padrikusse. Mida aga suur loom tegelikult jõe äärest otsis, selgus alles mõni hetk hiljem. Praeguste kesiste külmakraadidega pole veel jõele korralikku jääkilpi tekkinud ja see sai saatuslikuks ühele teisele meie metsades levinud asukale - metskitsele.

Avastasin nimelt, et sealsamas, mõnisada meetrit karu toimetamisest oli üks metskits läbi jää jõkke kukkunud ega saanud külmast veest enam välja. Võtsin riski suuskadega noorele jääle minna ja sikutasin ettevaatlikult looma kindlale pinnale ning pärast hetkelist puhkamist ja minupoolset turgutamist võttis too jalad alla ja kõndis nähtava tänutundega metsapoole.

Hiljem koduteel mõtisklesin, et tollel kitsel oli küll kolmekordne pääsemine: esimene võimalus oli tal jääaugus surnuks külmuda, teine võimalus oli saada karu toiduks ja kolmandaks lõpeb ka jahti pidava inimesega kohtumine kitsele tihti surmaga. Jah, me elame muutuvas maailmas, kus õnn ja hukatus käivad käsikäes. Seekord läks nii. Aga alati tasub endale meenutada tõsiasja, et kui me muretseme ainult pumba pärast ja ei hoolitse kaevu eest, siis kaob meie kodumetsadest veel midagi peale allika või ojanire...“