Eesti põhiväärtus on võrdsete inimeste vabade valikute jõud. Kuid sageli püüab klantsajakirjandus meile luua muljet, et Eestis esineb eliit ja kõigil teistel on võimalus vaadata läbi lukuaugu – näiteks läbi televiisori 24. veebruari õhtul – kuidas eliit elab.

Paljudes maailma demokraatlikes riikides on see tõepoolest oluliseks probleemiks. Kuigi sünnijärgset eliiti, aadelkonda, ei ole, on meritokraatlik eliit siiski olemas ja täpselt sama moodi oma positsioonid mitmeteks põlvedeks kindlustanud.

Meritokraatia on juhtimise põhimõte, mille kohaselt peaksid juhtival positisoonil olema kõige võimekamad inimesed sõltumata nende sotsiaalsest päritolust ja majanduslikust jõukusest. Nagu see sõnapaar ise ütlebki, on meritokraatlik eliit oma koha ühiskonnas omaenda teadmiste, riskijulguse ja tööga välja teeninud. Ja osadele neist, kujutage ette, teeb ka lääne demokraatiates muret asjaolu, et sellinegi eliit toob kaasa ühiskonnas nähtuse, mis vähendab ühiskonna sotsiaalset mobiilsust.

Meritokraatlik eliit ei uuenda ennast raha abiga. See uueneb hariduse ning sidemete kaudu, mida me loome hariduse omandamisel.

Ja vaat siit jõuamegi selle juurde, mis teeb meie Eesti endiselt väga mõnusaks kohaks. Haridus, mille me saame Lasnamäel või Mustamäel, viib meid täpselt sinnasamma, kuhu viib haridus Inglise kolledžist või Prantsuse lütseumist – ikka Tartu ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli. Eestis töötab endiselt sotsiaalselt mobiilne ühiskonnamudel, mis on tohutult oluline nii teile siin saalis kui Eesti riigile tervikuna.

Väga paljud demokraatlikud ja arenenud riigid ei ole suutnud hoida haridussüsteemis ühtlust- ühtluskooli.

Paljudes riikides tehakse suuri jõupingutusi, et ühtluskooli taastada. Aga riigid nagu Soome või Eesti, kus ühtluskooli on kogu aeg hoitud, on palju tervemad ühiskonnad.

Meil teab iga lapsevanem, et tema lapsest võib saada keegi, kes ta ise ei ole. Sõltumata sellest, kas inimesel endal on läinud hästi või halvasti -on tema lastel oma eluga võimalus ette võtta mida iganes. Eestis ma seda ette ei kujuta, et inimene, kes kogu hingest tahab jõuda kõrghariduseni, seda teha ei saa. Jah, puuetega inimestel on kõrghariduseni jõudmine keerulisem kui teistel ja sellega peame eraldi tegelema, aga tervetel inimestel on tegelikult kõigil võrdsed võimalused.

Jah, lihtsam on koolis käia, kui vanemad maksavad kinni mõnusa eraka ja elamise. Aga saab ka teisiti. Eks ka minu koolipõlves oli neid, kel liikus rohkem raha või kasvõi kodust kaasa pandud toitu kui teistel. Aga võin kinnitada, et see ei määranud minu kursusekaaslaste või teiste meie teaduskonna üliõpilaste akadeemilist või hilisemat elulist edu või ebaedu. Määras ikka enda tahe.

Ja nii on see jäänud. Eestis ei ole kivistunud eliiti. Jah, ka meil leidub mitu põlve järgemööda edukaid ettevõtjaid, poliitikuid, kunstnikke ja kirjanikke, aga sel pole midagi pistmist võimaluste monopoliseerumisega kitsa ühiskonnakihi kätte.

Näiteks mina ja Andrus Kivirähk tuleme Mustamäelt. Tanja Mihhailova tuleb Ida-Virumaalt. Jah, meil on Kõrvitsate muusikadünastia ja on ka Kallaste, Rataste või Mustade teise põlvkonda pärandunud huvi poliitiku ameti vastu. Aga ka nemad on kõik meie tavaliste ülikoolide – selliste, kuhu saab mina iga Eestis keskhariduse omandanud inimene – toodang. Keegi meie eliidist ei ole käinud koolis teadmisega, et nendest koolidest ja ainult nendest koolidest tulevadki ühiskonna õied.

Mis siis määrab inimese elukaare kulgemist, kui need ei ole ettemääratud asjaolud, sündimine teatud kihti ega kohta Eestis? Minu arvates on selleks kõige enam haridus ja seejärel julgus ja tahe midagi ära teha. TEDx on isiklike kogemuste vahetamise koht. Igaüks saab rääkida iseenda eest. Mina ka. Sellepärast pean ikka rääkima lõpuks ka iseendast.

Ma olen Mustamäelt, kasvanud isata. Mu ema oli arst ja vanaema jurist. Ta oli Nõukogude võimu poolt süüdi mõistetud nõukogudevastases tegevuses ning istus 9 aastat kuskil Norilskis vangilaagris.Pärast Stalini surma töötas ta Teaduste Akadeemia ühe instituudi uksehoidjana. Majanduslikult ei olnud mul kunagi midagi – isegi mitte jalgratast. Masendav garderoob, võin teile kinnitada, võrreldes mu algklasside kaaslastega, sest meie perel polnud kaubanduses mingeid tutvusi. Aga mul oli kool, oli Teaduste Akadeemia raamatukogu lugejakaart umbes 9.klassist alates, Õpilaste Teaduslik Ühing ja alates esimesest kursustest ülikoolis ka kõrgendatud stipendium. Mitte et ma oleks tahtnud kõik ained, isegi punased, viitele teha, aga ma tahtsin seda lisa 20 rubla, 60 rubla oli ju palju parem kui 40! Nojah, selleks ajaks kui mu ülikool läbi sai, ei olnud ei 40, 60 ega 100 tuhandel rublal mingit väärtust.

Õnneks tuli iseseisvus ja kroon. Siis oli ainus häda, et mu õpitud eriala palgatase oli väiksem kui mu kahe lapse lasteaiatasu. Tuli hakata lisaks oma haridusele kasutama muid isikuomadusi. Mina töötasin eraettevõtluses, müüsin telekommunikatsiooniseadmeid.

Muidugi ma ei teadnud sellest tehnoloogiast, mida ma müüsin, alguses midagi. Aga mis see siis ära ei ole, loed ja õpid. Sealt edasi pangandusse, ikka samal põhimõttel ,et loed ja õpid. Kui ise ei jaksa, siis käid kuulad mõne telekommunikatsiooniala kursuse TTÜs või teed magistrikraadi TTÜs ärijuhtimises. Ikka abiks, kui tahad turbulentsetel 90tel hakkama saada.

Sealt edasi peaministri büroo – mind kutsus sinna Matti Maasikas, sest tema tahtis neid mõtteid, mis minu peas olid. Mitte seda, mis minu diplomil kirjas. Oh seda avalikku ilkumist – peaministri majandusnõunikul on bioloogi haridus. Aga mu tööandja oli rahul, suhted ministeeriumide, Keskpanga, IMFi ja ELi ametnikega sujusid. Sujusid seepärast, et me rääkisime üksteisega, kuulasime üksteist ja õppisime üksteiselt ja kõikjalt mujalt, kust vähegi õppida sai.

Mis mind aitas? Haridus, kindlasti. Aga mitte see, mida ma õppisin. Vaid see, et iga kord, kui mul on elus vaja midagi osata, siis ma õpin selle ära. Ma loen nagu hull, seni kuni ma tunnen ennast oma ettevõtmises kindlalt. Ma ei valeta, et ma oskan ja tean. Sellepärast saan ma alati targematelt küsida, sest ma ei püüa jätta muljet, et ma juba teangi.

Ja viimasena – julgus võtta see vastutus, mida mulle pakutakse. Seda õpetas mulle kolleeg Henri Kaar Hansapangas. Ma väga kahtlesin, kas ma peaks minema peaministri majandusnõunikuks, sest ma teadsin, et mind hakatakse närima formaalse kvalifikatsiooni – majandushariduse – puudumise pärast. MBA pole ka lõpetatuna mingi akadeemiline makromajandusküsimuste pädevustest, aga mul oli ta pooleli. Henri ütles, et ära põe – need inimesed, kes Sulle seda tööd pakuvad, usalda neid. Nemad kutsuvad, ju nad teavad miks.

Ja see ongi olnud minu tööelu juhtmõte – usaldada teiste usaldust minu vastu, aga teha omalt poolt tööd nagu jaksad, et seda usaldust õigustada. Mitte karta, et ma ei saa hakkama, vaid teha tööd selle nimel, et saada.

Eestis saab igaühest saada keegi. Kui ta õpib ja kui ta julgeb. Mina tahan, et see jääks igavesti nii. Eliit peab suutma iseennast uuendada, siis on ta ühiskonnale kasulik eliit. Rotatsioon ei pea toimuma mitte ainult poliitikute hulgas läbi valimiste, aga ka kõigil teistel elualadel. Egalitaarses ühiskonnas rotatsioon toimub, värske hapnik, uued mõtted pääsevad ühiskonda mõjutama. Korruptiivne võimu kindlustamine, hariduse kihistumine ja muul moel vaba konkurentsi piiramine saavad meile ohtlikud olla, sest nad võivad hävitada parimate mõtete ja ideede esile tulemiseks vajaliku keskkonna. Sellepärast panen südamele - demokraatia hoidmine ja kaitsmine on tähtsaim, mida teha saame. Demokraatlik poliitik võistleb turul ideedega, ta ei kasuta avalikke vahendeid kodanike veenmiseks, et tema partei on parim. Egalitaarne hariduskeskkond on järgmine, mida peame kaitsma – igal lapsel peab olema võimalus. Ja siit edasi – igaüks vastavalt enda huvidele ja lootustele siin elus. Omatahtsi. Soovin teile jõudu ja edu!