Rännakul tehti peatus Tallinn-Väikse ja Vineeri trammipeatuste juures, et panna sinna tänuplakat rääkivale trammile, ning superministeeriumi hoone juures, kus anti üle pöördumine sotsiaalkaitseministrile.

"Kui uksest tuleb sisse uus inimene, siis ma ei näe küll tema näoilmet, kuid tunnetan sügavalt tema muret, vahel vihagi oma olukorra pärast," ütles Põhja-Eesti Pimedate Ühingu kogemusnõustaja Kristiina Peetsalu. "Püüan siis ta muredele leevendust leida, suunata riigi ja kohaliku omavalitsuse teenuste ja toetuste juurde, toetada tema usku endasse. Üsna tihti pole aga seda sobivat teenust võtta, mida inimene vajab, või pole seda piisavas mahus. Vahel läheb vajaliku teenuse saamiseni mitmeid kuid. Juba Sotsiaalkindlustusametist rehabilitatsiooniteenusele suunamine võib võtta kuni aasta," tõdes Peetsalu.

"Nägemise kaotanud inimene on kriisis ja enamik neist vajab enne tegutsema hakkamist tõeliselt professionaalset psühholoogilist abi ja juba sellega on raske, sest see on kallis. Ja tal on vaja oma lähedaste tuge, kuid ka nemad on ju kriisis ja neid ei aita Eestis peaaegu mitte keegi," nentis Nägemispuudega Inimeste Rehabiliteerimiskeskuse eripedagoog-nõustaja Julia Kabanova. "Me teeme siin oma parima, sellest on vaieldamatult abi, kuid seda on vähe. Kui siis inimene on jõudnud sinnani, et otsustab oma eluga edasi minna ja omandada vajalikud oskused, on meie võimalused väga piiratud. Vajame jätkusuutlikku tugisüsteemi, mis aitaks nägemise kaotanud inimese ellu tagasi, tagasi tööturule."

Praeguse teenuste mahu juures kuluks näiteks pimedate kirja ja
orienteerumisoskuste enam-vähem tasemel omandamiseks inimesel kaks kuni neli aastat, seda tingimusel, et inimene õpib vaid ühte neist, kuid kirjutamine ja liikumine on ju vaid kaks asja paljudest, mis tuleb uuesti selgeks õppida.