FOTOD: Õitsvatest tööstuslinnakutest on saanud lagunevad kolkad

 (230)
FOTOD: Õitsvatest tööstuslinnakutest on saanud lagunevad kolkad
Foto: Andres Putting

Delfi fotograaf Andres Putting käis jõulude eel Ida-Virumaal Sirgalas ja Viivikonnas ning veendus, et kunagistest õitsvatest tööstusasulatest on saanud masendavad kolkad, kus silma hakkavad vaid lagunenud ja mädanenud hooned ning kibestunud inimesed.

1960-ndatel kerkisid Ida-Virumaale kaevanduste kõrvale kaks väikest küla. Viivikonna ja Sirgala, mis on hingekirjas Kohtla-Järve linnaosadena. Asuvad nad ca 10 km kaugusel Sillamäest lõuna suunas. Mõlemas külakeses õitses veel 80-ndatel elu. Avatud olid lasteaiad, koolid, olemas olid söökla, klubi, haigla, pood. Elanikke kahe koha peale kokku ca 5000 inimest.

Saabusid murrangulised 90-ndad. Eesti sai vabaks ja sellega algas sealne allakäik. Kaevandustes, karjäärides lõppes pikapeale töö, hinnad kerkisid ja rahvas asus lahkuma. Tänaseks puhub mõlemas külas vaid tuul, elanikke kahe koha peale kokku umbes 100.

Suletud on koolid, lasteaiad, klubi, haigla, pood, söökla. Sirgalas tegutseb veel ühiskondlik saun. Ülejäänu mädaneb ja laguneb, tassitakse laiali, nagu on kombeks kohalikel öelda. Mahajäetud hooneid kasutab kaitsevägi oma taktikalisteks linnalahingu õppusteks.

Külades kohtab kõrvuti vanainimestega vaid hulganisti lemmikloomi.

Täpselt nagu Tšernobõl

Kell on 10.10 kui jõuan Sirgalasse. Kõle kaevuriküla tervitab mind mahajäetud majadega, bussipeatuses ootab üksik kass bussi. Mahajäetud majade aknaaugud vaatavad mind mustavate silmadega, kusagilt kostab mingit kopsimist. Kuigi ma pole ealeski Tšernobõlis käinud, olen
näinud vaid pilte, siis annab avanev vaade aimu sellest, milline võib välja näha mahajäetud linn. Üksikud vanainimesed veavad kärudega puid koju. Üks keskealine, õliste riietega mees tuleb tänaval vastu, ühes käes on tal auto ilukilp, teises kaablijupp.

Uurin elu kohta. "Kes siin enam elada tahabki, ainult pensionärid ongi jäänud," ohkab mees ja kaob garaažiukse taha. Jõuan veel küsida, et palju siin üldse inimesi elab. "Mingi 40 tükki vast on jäänud," arvab mees.

Teen pilte mahajäetud majadest ning sisenen majja, mis kannab silti "Valimisjaoskond". Näha on katkist mööblit, prahti, maas vedeleb padrunikest, ühe toa põrand kirendab rämpspostist. Katkiste akende vahelt pressib sisse tuul, mis lõõtsutab koridoris tolmu üles.

Endisi ühiselamuid pildistades märkan majade vahel tõttamas vanemat naist. Küsin, kuidas elu ka on, naine puhkeb korraga nutma. "Elan siin 1969. aastast ja olen näinud, kui ilus siin kunagi olnud, aga see mis nüüd, pole enam sõnu. Mul on aiamaa siin kõrval, need reod varastasid isegi mul aiapostid ära," nutab naine.

"Kunagi oli siin ilus!"

"Kas siia noori ka jäänud on," küsin. "Mõned veel on, need elavad seal neljakordsetes," näitab naine mulle suuna kätte. "Elektrit varastavad kõik, kontroll käib, ühendab otsad lahti, aga kohe, kui ära läheb, pannakse juhtmed tagasi," ohkab naine.

"Päevas saab siit bussiga viis korda Sillamäele, poodi. Enam mingit poodi ju meil pole. Keskkütet meil pole, kütame puudega, sooja vett peab ise tegema, kes teeb boileriga, kes keedab pliidil. Aga ma pean nüüd lippama, buss läheb varsti," pühib naine pisarad ja kaob.

Jalutan veidi ringi ja märkan, et mu auto juurde on kogunenud kolm vanemat naist. "Kuidas läheb?" "Ah mis ta läheb, elame kuidagi," vastavad naised kooris. "Kunagi oli meil siin ilus, aga vaadake nüüd, mis toimub. Koolimaja enam pole, see mädanes ära, lasteaed samamoodi, ei ole meil poodi, ega arsti, saun ongi vaid jäänud, seal käime laupäeviti. 90-ndate algusaeg oli see, kui kõik allakäik algas," räägivad vene naised mulle korraga.

Loe veel

Sammaldunud kõnniteed mööda edasi astudes valdavad mind segased tunded. 15 aastat tagasi võis siinsamas näha hoopis teist pilti. Lasteaed helises laste kilgetest, koolimajas käis õppetöö, aga täna haigutab mõlemas majas vastu vaid kurbus. Kunagised rõõmu täis ruumid hajuvad
vaikselt ajalukku. Klassiruumides ragiseb praht jalgade all, akendest on järgi jaanud mälestus, paneelide vahelt tilgub vett. Katuseta koolivõimlas kasvavad juba puud, hein, seinal võib veel näha kellegi tundmatu joonistatud pilti lastest. Lasteaiast on saanud prügimägi. Sealsamas kõrval asuvad korrusmajad.


Kortermajadesse on ehitatud ahjud

Maja ees tänaval lohistab vanem mees enda taga käru küttepuudega. Kortermajade nupukad elanikud on omale tuppa ahjud ehitanud, ja korstna aknast välja juhtinud. See, et korsten korrus kõrgemal elava naabri akna taga, see ei olegi oluline. Peamine on talv üle elada. Seda kinnitab
mulle ka mees küttepuudega.

Koridorist jooksevad välja kassid, seina najal seisab vanast ajast pärit raudjalgadega kelk. Samas kõrval on neljakordne maja, kus elanikke enam pole. Korterites on seintel näha kooruvat tapeeti, laes ripub lambikuppel. Koridoritrepil vedeleb postkaart õnnitlustega 8. märtsiks. Seinal on seletamatud sõnumid.

Pildistan korrusmaju. Majade taga on näha aegadest ammustest pärit prügikaste, mis upuvad prahi alla, suvilad, mis eemalt paistavad, on oma ehituselt üksühele samasugused kui Tallinna pilpakülas, lennujaama kõrval.

Üks naine väljub elanikega majast. "Siin meil elab mingi kümme inimest neljakordses majas," räägib ta oma naabritest. "Keskkütet meil ei ole, sooja vett samuti mitte. Kommunaalkulud kokku on mul kuus umbes 35 eurot. Telekat ma ei vaata ja elektrit eriti ei kuluta," räägib oma sõnutsi seitsmekümnendatel Sirgalasse kolinud naine.

"Tütar läks Sillamäele ära ja nüüd ma elan siin üksi. Mis üle jääb, olen pensionär ja kuidagi peab ju hakkama saama."

Mulle jalutab vastu koer, siis kass, ja lõpuks üks viltide ja kepiga vanainimene. Aeg justkui seisaks siin. Memoriaal hukkunud sõjamehele roostetab otse Sirgala sissesõidu keskel. Kass aga ootab ikka bussipeatuses.

Lahkudes möödun kunagisest Sirgala poest, mille ukse ette on kuhjatud vanu riideid. Kaks naist sorteerivad omale sobivaid hilpe. Lahkun sellest unustatud linnast ja võtan suuna Viivikonnale.


Monstrumehitis annab aimu kunagisest õitseajast

Viivikonna asub linnulennul umbes 5 km kaugusel Sirgalast. Küla piiril tervitab mind suur monstrumehitis, mille uhked ajaloolised sambad siiani aimu annavad kunagisest õitseajast. Nüüd aga tilgub nendele vesi, langevad sisse katused ja varsti kaovad needki samba ajaloo tolmusesse sügavikku.

Üle tee hoiatab mind roostes aia peale kinnitatud silt: Kurjad koerad. Koeri ma ei näe. Bussipeatuses võimutseb malts koostöös roostega. Liigun edasi küla keskele. Näha on Stalini ajast pärit arhitektuuri. Mustavad aknad vahelduvad kinnilöödutega. On maju, mille katused on
sisselangenud.

Tänavatel on näha liikumas mõnda autot, paari kassi, kaht koera ja taas jalutavad mulle vastu ämbritega vanainimesed. Üks veidi tahmunud vanem mees räägib mulle, kuidas tema on siin sündinud ja kogu elu elanud.


1965. aastast pärit mees näeb oma vanuse kohta kordades vanem välja. "Elanikke on siin kusagil 50-60, mõned lapsed on kah, aga jah, ei ole siin enam midagi."

Lagunenud elamute kõrval võib näha suletud ustega kooli. Maltsa ja väikeste puudega piiratud maja on kunagi olnud ka lastepäevakodu, aga tänaseks on ka see hoone suletud. Lapsed suunati Sillamäele ja varsti ei olnud enam kedagi siin käimas, räägib mees, kes ennast Sergeiks palub kutsuda.

"Ma ise käisin selles koolis, kaheksa klassi sai seal lõpetatud," räägib suletud kooli ees mees. "Üks valvur siin on, see hoiab silma peal, aga rohkem ei kedagi muud." "15-20 aastat tagasi tehti meil siin haiglas remont, aga minge vaadake mis nüüd on sellest saanud." Lähen juhatatud suunas.

Tondilossid: haigla, söökla, klubi, kauplus

Roheline majake on nagu üks paljudest seninähtutest. Mahajäetud haiglas ei ole ees ühtegi ust, aknaaugud haigutavad pimeduses. Ruumides on prügi, radiaatorid seintelt kadunud, nagu ka kõik muu. Samasugune trööstitu vaatepilt vaatab mulle vastu küla sööklas, klubis, poes. Tühjus, nukrus, prügi, vaikus. Hulkuv koer tuleb mind uudistama, aga saab kohe aru, et mul talle midagi pakkuda pole ja läheb hoopis absurdse kontrastina mõjuva lilleliseks joonistatud bussipeatusesse varjule.

Saan ühe maja taga pesu pildistades jutule Svetlana-nimelise vanema naisega, kes viib ämbriga puid tuppa. "Olin ise kunagi medõeks selles haiglas, kust tulite. 15 aastat tagasi sai sellest vanadekodu, aga siis see kõik vajus kuidagi ära ja nüüd ongi see sellises seisus. Lapsi oli kunagi õitsenguajal meil siin paarikümne ringis, nüüd aga läheb hommikuse koolibussi peale kaks last."

"Mõned noored ikka elavad siin, on ka mõned päris väikesed lapsed, poodi meil pole, autolavka käis, aga see läks ka jube kalliks kätte. Odavam oli poes käia Sillamäel, räägib 1965. aastal Viivikonda kolinud naine. "Siin oli tõesti ilus, kui siin elu veel oli, ca 2500 inimest elas. Sirgalas elas isegi rohkem, üle kolme tuhande," teab ta rääkida. "Aga siis 90ndad tulid ja kõik lagunes. Telekast vaatame vaid Vene telekanaleid. Pühapäeviti käib meil linnast pastor ja siis koguneme umbes kümnekesi ühte korterisse, kus jumalasõna kuulame."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare