FOTOD JA VIDEO: Reportaaž NATO lennuvälja külje alt Ämarist: "Kunagi oli siin elu, kui NL lagunes, kadus ka see."

Tallinnast umbes 45 kilomeetri kaugusel, kohe uhke NATO lennuvälja külje all Ämaris asub alevik, mis on ajahambast puretud. Delfi fotograaf Andres Putting käis sealset elu jäädvustamas ja rääkis inimestega elust ja olust.

Kui mõelda, et Ämari lennubaas on tõenäoliselt logilistiliselt, tehniliselt ja ülesehituselt üks moodsamaid alasid Eestis, siis selle ala kõrval asub üks unustusse vajuv alevik, nimega Ämari.

Viktor on siin 30 aastat elanud. Töötas Tallinnas, nüüd elab siin. "Elu tuleb ise elada, ei ole halbu inimesi ja kõik on ikka nii nagu ise teed ja oled. Lõpuks kujundad oma elu ikka ise," räägib autot putitav vanahärra. 

Ilmub nokamütsiga jalgrattur. Räägib, et teab siin kõiki ja elu on hea. Poes on hinnad aga hullumeelsed, koguni kolm korda kallimad. Eriti nimetab ta kohalikku supermarketit. Baar pandi kinni aastaid tagasi, siin elu suurt ju pole."Kurat, krabipulgad maksavad säästukas 20 senti, siin poes aga ligi euro, ei see pood pole küll õige koht," käratab mees. 

Umbes 40ndates mees näitab surnuaias haudasid. "Siia pole kedagi maetud vist, aga äkki ikka on, ei ole vist," räägib ta endaga. "Näe, see suur mälestusmärk, kus palju nimesid peal, see on üks õnnetus, kus sõdurite veoauto sõitis lennuväljal bensiiniautoga kokku," räägib oma nime mitte öelda tahtev ja pildile mittetulev mees. 

"Paar kunagist lennuväe polkovnikut elab meil siin kah, aga need on linnas tööl ja enne hilisõhtut ei tule," räägib nokamüts mulle maja ees. Majaesise posti otsas on plastikust kurepaar. Nagu päris...

Georgi, kes on siin 15 aastat elanud, räägib, et inimesi on erinevaid ja et elab parimas majas üldse, on pootsmanina töötav mees rahul. Ainult kui saaks need prügihunnikud maja eest ära, juba aasta ja rohkem siin. Ämaris elab tema teada ca 700-800 inimest. Vanemad inimesed ja joodikud. Lapsi väga pole, räägib mees. Samas jalutavad põnnid majast mööda. On vene kool, inimesi tuleb aina juurde. Juurde tulevad inimesed Venemaalt, kes läbi kinnisvara loodavad Schengenisse saada… 

"Need jänkid, kes siia tulevad, võiks üldse tulemata olla, kellel neid siia vaja," kratsib kerges pohmelusvines mees kukalt. Videost ja pildist keeldub. Muide, ma tean kus keegi Eriks on, muigab ta, ta on meil nudist ja kuna on ilus ilm, siis ta raudselt võtab kusagil rannas päikest. Enne õhtut ei tule.

Galina - elanud Ämaris 1983 aastast alates. Istub koolimaja ees ja räägib kassiga juttu. Sõbralik. "Siin on kõik väga muutunud. Kunagi kui siin vana lennuväebaas oli, oli meil külas klubi. Vaadati videofilme, oli kultuur, oli arst, hambaarst jne. Siin oli elu. Kui NL lagunes, kadus ka see," meenutab naine. Muuhulgas kadus soe vesi ja küte, mida toonane baas korraldas. Inimestel tuli ümber orienteeruda. Kes läks üldse ära, kes kohanes. Sooja vett kas keedeti või pandi boilerid. Nüüd on kõigil siin boilerid. Kokku kuus viiekordset maja on sõltumatu kütte peal, oma katlamaja keldris jne.

Galinat paneb imestama ka see, et inimesi pole üldse näha. Vanasti oli siin elu, lõbus elu. "Tulge vaadake siia laupäev-pühapäev, täiesti tühjus. Lapsi jääb aina vähemaks. Põhikool on venekeelne ja klassides lapsi 10-11. Gümnaasiumisse tuleb edasi minna kas Keilasse või Tallinna. Kahju," arvab naine. Ta meenutab ka, et läinud aasta lendasid mingid hävitajad nii madalalt üle kooli, et lapsed hakkasid kartma. Koolidirektor helistas lennubaasi ja rohkem sellist asja ette ei tulnud. "Vaikne on siin," kinnitab elatanud daam.