Tühistatud direktiiv püüdis tagada andmete kättesaadavust, et ennetada, avastada, uurida ja kohtus menetleda raskeid, eelkõige organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga seotud kuritegusid.

Direktiiv sätestab, et teenusepakkujad peavad säilitama liiklus-
ja asukohaandmed ning nendega seotud teabe, mis on vajalik abonendi või kasutaja kindlaksmääramiseks. Direktiiv ei luba säilitada sideseansi
sisu ega hangitud teavet.

Iiri ja Austria kõrgemad kohtud palusid Euroopa Kohtul võtta seisukoht, kas direktiiv on ikka Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga vastavuses. Euroopa Kohus sedastas kõigepealt, et säilitatavad andmed võimaldavad muu hulgas teada, millise isikuga ja millist vahendit kasutades abonent või registreeritud kasutaja suhtles, teha kindlaks sideseansi aeg ja selle toimumise koht ning teada, kui sageli abonent või registreeritud
kasutaja teatud isikutega mingil ajavahemikul suhtles.

Need andmed kokku võimaldavad saada väga täpset teavet selliste isikute eraelu kohta, kelle andmeid säilitatakse– teada nende igapäevaelu harjumusi, alalist või ajutist elukohta, igapäevaseid või muid liikumisi, tegevusi, sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalset ümbruskonda.

Euroopa Kohus leidis, et niisuguste andmete säilitamist nõudes ning pädevatele siseriiklikele asutustele niisugustele andmetele juurdepääsu
lubades riivab direktiiv põhiõigust eraelu austamisele ja põhiõigust isikuandmete kaitsele eriti raskelt. Lisaks võib asjaolu, et andmete
säilitamine ja hilisem kasutamine toimub abonenti või registreeritud kasutajat sellest teavitamata, tekitada asjassepuutuvates isikutes tunde, et nende eraelu pidevalt jälgitakse.

Euroopa Kohus tõdes, et direktiiviga nõutav andmete säilitamine
ei riiva põhiõiguse eraelu austamisele ja põhiõiguse isikuandmete kaitsele olemuslikku sisu. Direktiiv ei luba tutvuda elektroonilise sideseansi sisuga ning sätestab, et sideteenuste või sidevõrkude pakkujad peavad kinni pidama teatavatest andmekaitse ja andmeturbe põhimõtetest.

Andmete säilitamine, et neid oleks võimalik edastada pädevatele siseriiklikele asutustele, aitab saavutada üldise huvi eesmärki–
võidelda raskete kuritegude vastu ning lõppkokkuvõttes tagada avalikku julgeolekut.

Kuid Euroopa Kohus leidis, et andmete säilitamist käsitleva direktiivi vastuvõtmisega on liidu seadusandja ületanud piire, mida nõuab proportsionaalsuse põhimõtte järgimine. Kuigi direktiivis sätestatud andmete säilitamist võib pidada direktiivi eesmärkide saavutamiseks
sobivaks, riivab direktiiv neid põhiõigusi ulatuslikult ja väga raskelt ning see riive ei ole piisavalt piiritletud tagamaks, et riive piirdub tõepoolest vaid vältimatult vajalikuga.