Maarjamäe memoriaal Pirita tee ääres püstitati nõukogude võimu poolt algselt „neile, kes võitlesid Eesti vabaduse eest“, ehk kommunistlikele vallutajatele.

“Tegelikkuses on kompleks püstitatud saksa sõdurite haudadele, lisaks on sinna maetud 1941. aasta juulis maha lastud eesti lendurid, metsavennad ning Erna rühma sõdurid. Sinna ei ole maetud mitte ühtegi „vabastajat”,” teatas Eesti rahvuslik liikumine, et sisuliselt kannab memoriaal seega hoopis teist tähendust — ta on kui mälestusmärk bolševismi ja kommunismi läbi kannatanutele ja selle vastu võidelnuile. Nüüd on allesjäänud osa sõjaväekalmistust korrastatud — iga aasta 8. mail tähistatakse seal pidulikult Teise Maailmasõja lõppu.

Memoriaali keskne objekt on elegantne 35 meetri kõrgune obelisk, mille autorid on arhitekt Mart Port ja skulptor Lembit Tolli. Keskel on  tseremooniaväljak ja tribüünid, mille kujundasid arhitektid Allan Murdmaa, Peep Jänes, Rein Kersten, Henno Sepmann, kunstnik J. Palm ja insener Vello
Hüdsi. Autoritel õnnestus mälestusmärgi juures vältida pea täielikult traditsioonilist nõukogulikku paatoslikkust ja sümboolikat.

Peale taasiseseisvumist, mil mõned tahvlid eemaldati, ei meenuta enam miski mälestusmärgi päritolu. Kuna memoriaal jäi pooleli ning selle teist etappi ei hakatudki ehitama ei võetud teda püsivale kasutusele ja seetõttu puuduvad tal seosed kommunistliku propaganda ja ideoloogiaga.
Möödasõitjatele seostub ta pigem maastikuarhitektuurilise objekti ja Pirita tee kujunduselemendina.

„On häbiväärne, et Eestis puudub tänaseni kommunismiohvrite mälestusmärk. Puudub keskne koht, kus meil oleks võimalik mälestada repressioonide läbi kannatanuid ja neis hukkunuid. Puudub koht, kuhu viia lilli ja süüdata küünal oma arreteeritud, küüditatud, maha lastud või teadmata kadunud
perekonnaliikmete ja rahvuskaaslaste mälestamiseks,“ ütles ERL juhatuse liige Henn Põlluaas. „Kahju, kui hästi kujundatud ja teostatud kompleks armutult hävib. Teeme selle parem korda ja kujundame memoriaali ümber enda soovide ja vajaduse kohaselt. Maarjamäe memoriaal on sobivaim koht kommunismiohvrite mälestamiseks,“ leiab Põlluaas.

ERL pöördub kõigi asjasthuvitatud osapoolte poole üleskutsega toetada ideed kujundada Maarjamäe memoriaal kommunismiohvrite mälestusmemoriaaliks. Meie ülesanne on teha kõik, et sellised koledused enam ei korduks. „Me oleme selle võlgu oma eelkäijatele, see on meie
aukohus,“ selgitab ERL juht Aivar Koitla.

Ühtlasi kutsub ERL kõiki inimesi panema mälestusküünla Tallinnas kell 12.00 Vabadussõja võidusamba juures toimuva mälestusürituse ajal ning õhtul kell 18.00 Pääsküla raudteejaama mälestusmärgi juures, kust alustasid 70 aastat tagasi oma hukatuslikku teekonda sadade süütute
tallinlastega täidetud vagunid Venemaa avaruste poole.