Estonia võis uppuda koos visiiriga
Estonia kiire uppumine eeldab suure veemassi (u 12 000 tonni) sattumist autoteki alla. Vastasel korral võinuks Estonia laeva põhja jäänud õhupadjal triivida, kiil ülespidi, ehk isegi mitu ööpäeva.
Estonia ajas end pärast esimest kreeniminekut hetkeks uuesti püsti, on öelnud kaks pääsenut. Vee korral autotekil ja purunenud akende korral ülemistel tekkidel poleks tasakaalu saavutamine võimalik olnud, leiab Witte.
Kuivõrd Estonia pärast esimest kreeni ajutiselt tasakaalu tagasi sai, peab Witte arvates Björkmani uurimus paika pidama. Seega peab autoteki all laevakeres auk olema.
Björkmani teooria järgi õhkis Rootsi merevägi visiiri pärast laevahukku aluse küljest, et ajada katastroof visiiri kaela. Insener toetub väidetes 2000. aastal avaldatud sonaripildile, mis näitab, justkui oleks visiir vahetult pärast õnnetust jätkuvalt laevavraki küljes.
Kapten Uno Laur, rahvusvahelise uurimiskomisjoni viimane esimees, ütleb SL Õhtulehele, et iga meremees mõistab, et vee tungimisel laeva allossa tekib küll mingi kreen, kuid ei saa juttugi olla laeva kiirest kaadumisest.
„Seepärast on vigastus nulltekil välistatud. Estonial ujutas vesi üle autoteki, mis asus umbkaudu kaks meetrit veeliinist ülalpool, põhjustades kiire püstuvuse vähenemise ja kreeni,” selgitab Laur.
Ta lisab, et esimene kreen oli umbes 15 kraadi paremale pardale ja õõtsesummuti tiivad suutsid korraks Estonia tagasi püstasendisse tuua. „Vee hulga suurenedes, mis vigastatud visiirist autotekile tulvas ja püstuvust järjest vähendas, aga õõtsesummuti tiibade jõust enam ei piisanud, vajus laev järsult paremale pardale,” selgitab Laur.
Laev vajus küljele, siis pöördus kummuli. „Estonia ahter vajus merepõhja ja mõnda aega kõrgus vöör kõrgel vee kohal. Mitu pääsenut märkasid, et laeval polnud visiiri,” täpsustab kapten.
