ESTONIA 20: Uurimisgrupi liige Priit Männik: pilt Estonial oli kirjeldamatult kole
Delfile antud intervjuus räägib Männik ausalt, kuidas ta on 20 aastat seda traagilist sündmust endas kandnud:
"Ma ütlen, et ma olen üldiselt näinud palju surnuid ning raskete kriminaalasjadega kokku puutunud, aga Estonial nähtu oli asi, mis ei läinud meelest," räägib Männik, et Estonia lugu on temaga kõik järgnevad aastad kaasas käinud.
"Tavaliselt, kui sa töötad, siis sa ei saa juhtunut endaga kaasas kanda nagu arst oma operatsioonil toimunut. Ma olin juba 20 aastat tööanud, aga seda ma ei saanud peast välja. Mingil määral ta jääbki minuga kaasas käima, mitte see, et ma kogu aeg mõtleks sellele, aga ta istub mul sees."
Estonial suutsidki külili laevast välja pääseda vaid tugevad mehed
Männiku sõnul oli see, et naisi, lapsi ja nõrgemaid vanureid peaaegu ei pääsenudki, üsna arusaadav. Ta kutsub üles mõtlema ennast laevakoridori ning proovida mõelda, kuidas on vahemaid läbida siis, kui laev on juba asendis, kus seinad on põrandaks.
"Kui te lähete praegu suvalisse laeva, mis praegu ringi sõidab ja kõnnite kajutite vahelises koridoris, ja kui te mõttes keerate selle laeva 90 kraadise nurga alla, siis koridori sein on teie jaoks põrandaks. Siis näete seda süvendit, mis on nagu kaev ja mis ulatub teise ääre kajutitesse. Ja kujutate end nüüd selle meeter kahekümne, meeter neljakümne peal. Kas te suudaksite hüpata?
Laevad on laias laastus ka täna samamoodi ehitatud. Need on ehitatud uppuma nii, et vesi ei satu autodekile, mis on kõrgem. Vaid laev upub klassikaliselt nii, et vajub sügavamale. Ja sealt tuligi see, et paljud ei olnudki suutelised pääsema. Ma ei tea, kas ma ülde ole sõitnud hiljem laevaga nõnda, et ma vähemalt korra selle peale ei mõtleks. Mis sellest, et on 20 aastat mööda läinud," on Männik mõtlik.
1994. aastal ei tuntud Eestis veel DNA proovi ja ka politsei sai infot raadiost
"Eesti riik oli ju suhteliselt alles moodustatud ja eks meie teadmised ja oskused ja arusaamad sellisest rahvusvahelisest ja riikideülesest koostööst olid ikka üsna napid," kirjeldab Männik olukorda, mis noores riigis valitses. Polnud riikidevahelisi lepinguidki, politsei pidi ka Eestis igapäevaselt kokku puutuma olukorraga, kus ei saanud näiteks üle kuulata soome kodanikku. Seega, kui minna ajas tagasi, siis on Männiku sõnul üsna arusaadav, miks viisid suure osa Estonial läbiviidud uurmistest läbi rootslased ja soomlased.
"Kõik need lepingud ja asjad olid ju tegemata. Ja tehniliselt - me olime kuulnud, mis asi on DNA ekspertiis, aga tegelikult kogu maailmale oli ta ikka suhteliselt täitsa uus. Ka teistele tegelikult: soomlased oma tuntud põhjalikkuses olid need, kes tegid valmis seniajani kasutatava isiku identifitseerimise viisi," meenutab Männik.
"Ma ei kujuta ette, kui see asi oleks Eestis juhtunud, et me oleksime seda menetlema hakanud, sest see töö, mis tehti tuvastamisetega ja surnukehadega oli suur. Ja see oli šokk kõigile, ka mulle, kes ma olin selleks ajaks juba 20 aastat kriminaalmenetlustega tegelenud ja ilmselt sama suure arvu üksikuid surmajuhtumeid näinud, aga Estonial nähtu oli kole."
Männik kinnitab ka Estonia uurimiskomisjoni juhi Uno Lauri öeldut, et teistes riikides olid olemas ka alalised suurõnnetuste uurmiskomisjonid, Eestis aga hakati kõike alles moodustama. Ajad olid aga hoopis teised - nii kuulis esimesel päeval ka politsei infot meedia kaudu. Männik ise saigi õnnetusest teada kuulates hommikul raadiot.
"Mobiilist rääkimata - tänapäeva inimesele tundub imelik, kraabid pöidlaga ja saad infot, siis aga tehti nimekirju nii, et neid trükiti mehaaniliste trükimasinatega. Ja ma ei tea, kuidas Harri Tiido neid seal Kuku raadios pidas, aga ilmselt ka paberi ja pliiatsiga."
Parvlaev Estonia hukust möödub 28.septembril 20 aastat.
