Estam olukorrast IRL-is: kes on öelnud A, peab ütlema B
"IRL põeb huvitavat eksistentsiaalset kriisi, milles dissidendid etendavad olulist rolli. Mina ei suhtu kolmikusse Altosaar-Herkel-Lukas mitte ainult kui Isamaa ja Res Publica Liidu paremikku, koos veel mõne hea mehe ja naisega. Tunnen vähe poliitikuid Eestis üldse, keda respekteerin sama palju kui neid. Tahaks pihtimust: sattusid nad rambivalgusesse õnnetu juhuse tõttu, on see avantüür või on neil tõsi taga? Kui etendatakse lihtsalt uue erakonna sünni illusiooni, on rahval õigus seda teada," kirjutas Estam Delfile.
"Olen ilmselt üks esimestest ERSP liikmetest, kes sealt lahkus. Eesti Kongressi 4. istungjärgu ajaks oli näha, et see pole minu jaoks. Tegemist oli eesti parteiga, mis ei andnud välja rahvusmeelsuse mõõtu ega ajanud reaalset sõltumatust taga.
Üks intervjueeritav viiras "Aktuaalses kaameras" sellele, kuidas Eesti peaks järgima rootslaste eeskuju sisserändajate integreerimisel, enesele sealjuures aru andmata, et Rootsi meedia on jõudnud viimaste aastate jooksul suhteliselt laia konsensuseni, et nn lõimumine on ebaõnnestunud sellisel kujul, nagu me seda kogeme päris elus - näiteks Stockholmi metroos reede õhtuti. On enesepete arvata, et uued saabujad sajast erinevast muust ühiskonnast oleksid kas sulandunud osaks rootsi traditsioonilisest kultuurist või et oleks saavutatud kodurahu, mis võimaldab erinevate kultuuride esindajatel elada Rootsis harmooniliselt eraldi, kuid samal ajal kõik õnnelikult koos. Sealjuures on suureks kaotajaks Rootsi traditsiooniline kultuur. Mina ei tunne Rootsit külastades enam ära seda klassikalist Rootsit, kus elasin veerand sajandi eest. Ometi erineb Rootsi Eestist drastiliselt: mitte ükski nende sisserändajatest pole saabunud Rootsi vallutuse ega kõrvalriigi õigusvastase ekspansionismi tagajärjena. Kõik on tulnud rootslaste nõusolekuga. Sealsete sisserändajate hulgas ei ela selliseid inimesi, kes südamesopis vaidlustaksid Rootsi õigust eksisteerida. Rootsi kõrval ei asu suurriiki, kellel oleks pretensioone Rootsile.
Igal riigil peab olema lõimumispoliitika, juba üksnes selleks, et kõikide legaalselt riigis viibivate isikute vabadused ja õigused oleksid kaitstud. Tõdeme hea meelega, et lõimumine funktsioneerib Eestis mingis ulatuses, samal ajal, kui paneb nördima, et see logiseb teisest otsast. Dekoloniseerimise Algatuskeskus, mille esimees ma olin ca 15 aasta eest, toonitas alati: elamisloa ja Eesti passi saamine olgu osa ühiskondlikust kokkuleppest. Lõimumisfunktsiooni kõrval peab Eesti riik kasutama ka filtreerimisfunktsiooni. Möödapääsmatu tingimusena ootame jaatavat suhtumist Eestisse nendelt, kes soovivad meie hulgas elada.
Lõimumise töölesaamine praegusest realistlikumal alusel on üks ülesanne. Samas ähvardavad meid teised tõsised ohud. Peamine nendest on Eesti jätkuv tühjenemine.
Sõltumatusest ei saa me enam rääkida: Eesti on sisuliselt muudetud Euroopa Liidu föderaalseks subjektiks (mõni ütleks objektiks), eriti nüüd, et uue aasta saabudes loovutati Eesti rahanduslik iseotsustamine Euroopa keskpangale koos naha ja karvadega. Euro olukord halveneb aga päevast päeva. Küsimus sellest, kuidas taastada oma seisund kui tõeline subjekt näiteks Põhjala ja Balti riikide regionaalses peres, on oluline teema, mida tuleb jätta mõneks teiseks korraks.
Kõige rängem etteheide, mida saab teha praegusele valitsusele, on väärikate töökohtade vähesus. Viga on selles, et meiesugune Lääne Euroopa heaoluriikidest elukvaliteedi seisukohalt 20 aasta eest palju madalamal seisev ühiskond ehk nõukogude tingimustest pääsenud maa oleks pidanud elama pikemat aega protektsionistlikes vabaturu tingimustes, et tagada piltlikult öeldes veetaseme suhteliselt valutum ühtlustamine ümbritsevaga, enne lüüside nö täielikku avamist. Praegu ringi vaadates ei tundu meie juhtidele korda minevat, et eestlased ei ole tegelikult enam oma riigi omanikud. Tagatipus võivad lõplikult minna ka meie mets kui ka põllumajanduslik maa, milles näen sõgedust, eriti ajal, mil kütuse ja toiduhinnad kallinevad ega pole oodata uut rahvusvahelist majanduslikku õitsengut. Tunnistagem - IRL ei näe välja, nagu tõeline maainimeste sõber, rahvas vajab aga pikaajaliseks üleelamiseks, et maa oleks eestlaste endi heades kätes, sest siin on tegemist julgeolekuriskiga.
Arvestatav osa meie inimestest, kes töötavad anestesioloogidena, bussijuhtidena ja torulukkseppadena võõrsil pole lahkunud üksnes raha pärast ega soovist maailma niisama avastada. Seda muidugi ka. Mängus on paraku ka lootuste purunemine, mis puutub Eestisse enesesse, vähemalt teatud protsendi jaoks. Mõnede lahkumise põhjuste hulgas on valu ja kurbus.
Kokku võttes: esmakohal on Eesti majandus (Bill Clintonil oli silt töölaua kohal, mis rõhutas selle teguri primaarsust), seejärel kodumaa tühjenemine, solidaarsuse vähesus (ma ei pea silmas sotsialistlikku maksude ümberkantimist) ja turvalisuse vähesus. Need on asjad, mis meid koormavad, koos maad võtnud üldise labasusega. Kumab mõte: kuidas peatada eestlaste arvu vähenemine? Kuidas saavad meist adekvaatsemad ja õnnelikumad inimesed? Vaatan eestlust (paguluses oli see meil igapäevane sõna). Näen mõttesilmas liivakella ja mõtlen: kas poliitikud on piisavalt targad, et konstrueerida meile ka selle alumine osa, või jäävad üksnes ülemine osa ning allpool ainult pidevalt koomaletõmbuv piht?
Tõsistes oludes väärime kolmelt musketärilt Lukaselt, Herkelilt ja Altosaarelt enamat. Mitte "uue erakonna loomine võib tulla kõne alla, kui IRL-i juhtkond ei võta kuulda rahulolematute nõudmisi erakonna töö korraldamisel" ja mitte "erakonna sees käib debatt".
See, et kunagine ERSP kaotas tee pärast ristsugutamist Res Publicaga on paljudele selge. Tundub, nagu ollakse tõe välja ütlemisele päris lähedal. Mina ei näeks selles, et nendest ringkondadest pärinev grupp tugevdaks kunagist ideed, mingisugust lõhenemist, vaid õige sisemise hääle uut üles leidmist. Jätkuvalt külgepoogituna Res Publica külge seda juhtuda ei saa.
Delfi kommenteerijaist kirjutas üks, et oleks vaja "taastada aateline isamaaline erakond".
Paraku pole kaasaja Eestis mõistlike inimeste juhitud isamaalist erakonda siiani veel eksisteerinud. Mitte sellist, mis oleks leidnud eneses mehisuse (ka naised võivad olla heas mõttes mehised), et purjetada edukalt läbi Skylla ja Charybdis kitsuse, sest rahvuslike huvide eest seismine arukal viisil on kõrgem pilotaaž. Tung olla elujõuline ja tark kultuur pole patt, isegi poliitkorrektses maailmas, mitte, kui seda õigesti teha. Juudid ja mitmed teised annavad meile sellest elavat tunnistust.
Tõnis Lukas oli õigel teel "20 Tartu mehe projekti" allkirjastajana ("Edasi" - 14. veebruar 1990, "Ettepanek taastada Eesti Vabariik"). 21 aasta eest oli nõukogude nomenklatuuri ja teiste vastaste opositsioon nii võimas, et Tartu meeste projekti nurjamisest algas Kodanike Komiteede suurepärase idee allakäik ja hukk.
Eesti vajab väärtustepõhist alahoidlikku erakonda üksnes juba selleks, et tõrjuda viimastel aastatel aktiivseks muutunud koledaid natslikke parteihakatisi. Need lokkavad, kuna Eestis pole siiani suudetud luua tõsiseltvõetavat nii praktilistele oskustele kui hoolivusele tuginevat mittefanaatilist rahvusmeelset erakonda, mis hõivaks kõrgendikud.
Kui WC ukse juures on tekkinud pikk järjekord, prõmmivad töömehed Ameerikas kempsu uksele ja käratavad: "toimeta oma häda või vabasta peldik!". Muidugi hüüavad nad seda naturaalsemas keeles.
Kolm või viis IRL-i musketäri on siis üksteist leidnud, aga rahvas ootab. Siin pole tegemist lihtsa bussijuhtide streigiga. Härrased Herkel, Altosaar ja Lukas on kas teadlikult või kogemata avanud Pandora laeka, millest, erinevalt legendist, võiks midagi head oodata.
Kui kära piirdub sellega, et mõned mehed suudavad end manööverdada pisut paremasse asendisse IRL-is ja seegi pole kindel, miskit olulist aga ei muutu, on nad rahvast narrinud ja riskivad omaenda mainetega.
Igale inimesele jääb meelde keegi oma õpetajatest ja professoritest. Mulle üks naisõppejõud Californias, kes õpetas majandust ja kiitis ettevõtjaid kui ühiskonna mahavaikitud sangareid, kuna nemad julgevad võtta riske, mis tekitavad töökohti. Praeguses situatsioonis tahaks näha, kas IRL-i musketäridel jagub julgust riski võtta. Kampsunid võiksid nad sealjuures minu arust nurka visata."
