„Rõivase suhtes ei olegi mingeid etteheiteid, ta vastas lihtsalt nendele küsimustele, mis talle esitati,“ sõnas Bahosvki intervjuu lõppedes Delfile ja lisas, et üldiselt jättis intervjuu igava mulje. „Ainult alguses, kui nad läksid treppidest üles, oli mingi dünaamika ja edasi oli kaks meest, kes istusid lihtsalt toolide peal. Mingisugust liikumist ei olnud.“

Ka sisus oli Bahovski sõnul mõningaid puudujääke. „Proportsioonid olid paigast ära. Liiga palju oli sisepoliitikat ja mina oleksin rohkem tahtnud näha välispoliitikat. Ma olen ise selle teema spetsialist ja kommenteerin rohkem välispoliitikat ja tegu on ka minu isikliku kiiksuga, aga see aasta väärinuks ikka rohkem. Rääkida välispoliitikast 8-10 minutit on ikka selgelt vähe, kui kokku oli intervjuu 45 minutit. Kogu see pagulasdiskussioon, mis meil on olnud, on ikkagi alguse saanud rahvusvahelise elu sündmustest.“

Samuti leidis Bahovski, et rahvusringhäälingu poliitikasaadete toimetuse juhataja Andres Kuusk kohtles Rõivast liiga õrnalt. „See oli õlalepatsutav intervjuu, aga see ei tohiks nii olla. Aastalõpuintervjuu võiks olla midagi sellist, mida peaminister võiks karta. Heas mõttes karta. See peaks olema katsumus. Mitte et teda peaks kuidagi solvama või alatult ründama, nagu kuskil kommentaariumides või sotsiaalmeedias, aga küsimused peaks olema teravad. "

Rõivas suutis Bahovski sõnul poliitikuna päris edukalt mõnest küsimusest mööda hiilida. "Kui Kuusk küsis, miks Rootsi majandus kasvab, Rootsi maksud on ju kõrged, siis Rõivas rääkis Soomest. Rootsist oli väga vähe juttu. Eks see ole ka küllaltki iseloomustav, et uudiseks valiti intervjuust välja see, et Rõivas nimetas võimaliku presidendikandidaadid – valiti etteruttavalt 2016. aasta teema, aga mitte midagi tagasivaatavat.

„Kuusk rääkis ka seda, et koalitsioonikõnelused olid rasked, aga miks nad siis olid rasked? Miks olid erimeelsused? Miks Vabaerakond kõrvale jäeti? Need on vastuseta küsimused ja intervjuus oleks võinud need üle küsida. Samuti küsiti Savisaare ametiketiga esinemise probleemi kohta, aga palju tõsisem küsimus oleks olnud, miks Savisaar ikkagi esimeheks tagasi valiti vaatamata mitmetele korruptsioonisüüdistustele. Ühtegi sõna ei olnud sellest, et avati uus eestikeelne telekanal ja mida peale hakata vene keelt kõnelevate inimestega, et neid paremini ühiskonda integreerida.“