Ergma: võidab see, kel rohkem klikke
Täna Tallinnas toimunud Eesti Ajakirjanike Liidu kongressil andis aasta ajakirjanikuks tunnistatud Rein Sikule autasu kätte konkursi žürii juht, riigikogu esimees Ene Ergma.
Ajakirjanike Liidu esimeheks valiti Peeter Ernits, juhatuse liikmeteks Helle Tiikmaa, Olga Shubina, Meelis Süld, Piret Mäeniit, Ene Pajula, Madli Vitismann, Linnar Priimägi, Juuli Laanemets.
Kõnes rõhutas Ene Ergma, et meedial on võim mõjutada inimesi ja nende arvamust, kuid võimuga kaasneb ka vastutus.
Järgneb riigikogu esimehe kõne muutmata kujul:
"Austatud ajakirjanikud!
Ajakirjanike ees esinemine on kahe otsaga asi. Kui hakkaksin teid kiitma, siis leiaksite ilmselt, et olen populist ja pugeja. Kriitika teie suunal võib aga lennata bumerangina tagasi.
Siiski küsin, kas Eesti ajalehed, raadiojaamad, telekanalid ja teised meediumid suudavad piiratud ressursside tingimustes toota kvaliteetajakirjandust. Mis see kvaliteet on?
Ehkki kvaliteetse uudise mõistet ei ole teoreetikud peamiselt selle küsimuse subjektiivsuse tõttu üheselt defineerinud, on siiski kokku lepitud, et uudisena esitatav ajakirjanduslik materjal võiks olla faktides täpne ja korrektne, tasakaalustatud, objektiivne, erapooletu, info peaks olema mitmekülgne ja detailirikas ning lugu peaks täitma ka korrektse vormistamise nõudeid.
Alustame ootusest, et täidetakse elementaarsed nõuded faktide esitamisele – klapivad kuupäevad, inimeste nimed ja miljardi asemel ei kirjutata miljon ja vastupidi. Oleks aga suurepärane, kui ajakirjandus kannaks püsivalt Eestis riigi- ja omavalitsuste võimu kontrollivat rolli. Või näiteks analüüsiks samu põhimõtteid järgides meie ümber toimuvaid sündmusi ja suundumusi ning neid inimestele lihtsalt ja arusaadavalt selgitaks.
Püüdes süüvida ajakirjanduse kvaliteeti mõjutavaid tegureid, tuleb otsida vastused mõnedele küsimustele, nagu näiteks:
Kas väljaannetel jätkub inim- ja raharessurssi, ning teadmisi, et toota kvaliteetajakirjandust? Kas ja kui palju lastakse ennast allikatest juhtida? Milline on kompromiss meediaettevõtte huvide ja ühiskonna vajaduste vahel? Kas ajakirjanikel ikka jätkub motivatsiooni tegelemaks kvaliteetajakirjandusega? Kui sellele pakuvad alternatiivi lihtsamini kättetulevad ja kergemini mahamüüdavad teemad, kas ollakse pigem orienteeritud kvantiteedile kui kvaliteedile?
Mina küsiksin - kui palju on üldse vaja uurivat ajakirjandust? Võib-olla tulebki nentida, et uuriva ajakirjanduse osakaal saabki olla väike, sest suuremale osale inimestest jõuavad kohale lihtsad sõnumid?
Võib öelda, et auditoorium on see, kes otsustab, millistel teemadel peaks kirjutama ja rääkima. Sest kui kirjutada vaid keerulistel teemadel, võib auditoorium huvi kaotada. Kui lugeja kaotab huvi, kukub ka lehe tiraaž, mida panevad tähele reklaamimüüjad, kes hakkavad seepeale mõnes muus kanalis reklaami müüma. Et reklaamimüük on lehele üks suuremaid sissetulekuallikaid, siis mõjutab reklaami ära langemine ka otseselt väljaande majanduslikku seisu. Kui väljaanded peavad hakkama saama vähemate ajakirjanikega, siis jätab suurenev koormus vähem aega uuriva ajakirjandusega tegeleda ning sunnib ajakirjanikke keskenduma vaid jooksvatele uudistele ja seda võimalikult lihtsal moel, ehk siis uudiste otsimise asemel keskenduvad ajakirjanikud pigem pressiteadete, blogide sissekannete ja juba teistes kanalites ilmunud lugude ümberkirjutamisele.
Tagaside, kuidas auditoorium reageerib sellele, mida ajalehed ja muu meedia uudiseks teeb, saabub kõige kiiremini võrgulehtede kommentaaridesse. Sageli pole need reaktsioonid kuigi läbimõeldud ja argumenteeritud, vaid pigem aitavad anonüümsetel kommentaatoritel enda sisepingeid välja elada. Mina isiklikult hindan reaalset tagasisidet ja seepärast tänan Eesti Päevalehte, kes enam ei vaheta mõtteid mitte anonüümsete kommentaatoritega, vaid end näitavate inimestega. Igaüks võib kommentaaride arvudest näha, kuidas see mõjutab aktiivsust – koos anonüümsusega on kadunud kommentaatorite mass.
Tuleb meeles pidada, et meedial on võim mõjutada inimesi ja nende arvamust. Võimuga kaasneb meedia vastutus, vastutus võimaliku ülekohtu eest, mis sünnib, kui meedial on kiire ja ta viskab hooletult avalikkusesse kontrollimatuid spekulatsioone. See kujundab ennekõike meedia enda mainet ja inimeste suhtumist.
Mõnes mõttes on poliitikud, parteid ja ajakirjandusväljaanded, eriti võrguväljaanded äravahetamiseni sarnased – kõigil on vaja, et inimene neid valiks. Nüüdsel ajal saame ka arvuti kaudu valida, samamoodi, hiirega klikkides. Kui päev lõpeb, siis loetakse klikid kokku ja võidab see, kel rohkem klikke, kuid see ei tarvitse tagada kvaliteeti.
Igal juhul oodatakse nii poliitikutelt kui ajakirjanikelt, et nad neile usaldatud võimu tarvitamisel lähtuksid eelkõige eetikast.
Tänan tähelepanu eest!"
