Ergma ütles Tallinnas Estonia kontserdisaalis Tartu rahulepingu 93. aastapäeva pidulikule kontserdile eelnenud kõnes, et rahvusvaheline toetus väljendus Vabadussõja ajal sõjavarustuse andmises ja ka otseses lahingutes osalemises.

"Rahvusvaheline toetus meie noorele, isegi tunnustamata riigile oli Vabadussõjas ülimalt oluline ja vajalik. See väljendus sõjavarustuse andmises ja ka otseses lahingutes osalemises," ütles Ergma.

Ergma sõnul ei saa võimaluste, väljaõppe ja relvastuse poolest võrrelda Eesti kui NATO liikmesriigi armeed nende üksustega, kes kogunesid Vabadussõja algusnädalatel.

"Küll on aga võrreldav kaitsetahe, ilma milleta ei ole kaitsevõimet. Isegi kõige uhkem ja ajakohasem varustus ei suuda seda kompenseerida. Eesti praegune kaitsevõime on rajatud esmasele iseseisvale kaitsevõimele ja NATO kollektiivkaitsele. Peame suutma ennast kuni liitlaste saabumiseni ise kaitsta," ütles Ergma.

Ergma sõnul on suurriiklikule mõtteviisile omane arusaam, et suured riigid on tekkinud plaanipärase arendamise tulemusena, väikeste riikide olemasolu on aga omamoodi juhus.

"Nii nagu oli 20. sajandi maailmasõdade vahelisel ajal, nii on ka nüüd neid, kes ütlevad: "Saatus lihtsalt mängis need kaks juhust 20. sajandil teile kätte." "Meil oli 20. sajandil kaks võimalust iseseisvust saavutada ja me kasutasime mõlemad ära!" vastame siitpoolt uhkusega," ütles Ergma.

"Eesti sõjaline jõud peitus eeskätt tahtes ja vaimsuses, mitte relvastuses. Viimast ei saanudki sõja alguspäevil ülemäära tõsiselt võtta – kahe võitleja peale üks vintpüss mõne üksiku padruniga. Raskerelvi, suurtükke polnud hoopis. Ka isikkoosseisu suurus jäi sissetungijate omale alla. Ent oma vaimuga olime neist mäekõrguselt üle," ütles Ergma.

2. veebruaril 1920. aastal sõlmisid Eesti ja Nõukogude Venemaa Tartus Vanemuise 35 hoones rahu, mis lõpetas Vabadussõja. Nõukogude Venemaa tunnustas rahulepinguga Eesti iseseisvust ning riigid määrasid rahulepinguga omavahelise piiri.

Eesti poolt kirjutasid rahulepingule alla Asutava Kogu liikmed Jaan Poska, Ants Piip, Mait Püüman ja Julius Seljamaa ning kindralstaabi kindralmajor Jaan Soots. Venemaa poolt andsid rahulepingule allkirjas ülevenemaalise kesktäitevkomitee liige Adolf Joffe ja riigikontrolli rahvakomissariaadi kolleegiumi liige Issidor Gukovski.