Tänases Eesti Päevalehes ilmus artikkel kiirabi koormavatest asjatutest väljakutsetest. Häirekeskuse peadirektori asetäitja Eva Rinne sõnul on see paratamatu, kuna tema sõnul on kiirabi perearsti kõrval esmatasandi arstiabi. Tartu ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm on seisukohal, et niimoodi väites häirekeskus kas eirab seadust või ei ole sellest aru saanud.

Eva Rinne ütles Eesti Päevalehe artiklis: „Kiirabitöötaja defineerib oma tööna erakorralist tööd ja tahab reageerida sellele, mis on kiire, mis on eluohtlik või võib olla eluohtlik. Üldises vaates on aga kiirabi esmatasandi arstiabi, mis on võrdsustatud perearstiga.“

Nõmm soovib Rinnelt selle väljaütlemise selgitamist, sest tervishoiuteenuste korraldamise seadus sätestab kiirabi mõiste üheselt: kiirabi on ambulatoorne tervishoiuteenus eluohtliku haigestumise, vigastuse või mürgituse esmaseks diagnoosimiseks ja raviks ning vajaduse korral abivajaja transpordiks haiglasse.“ Kusagil ei ole kirjas, et „kiirabi on esmatasandi arstiabi, mis on võrdsustatud perearstiga“ – see on Eva Rinne täiesti meelevaldne seadusetõlgendus, mis läheb riigile aastas maksma sadu tuhandeid kui mitte miljoneid eurosid. Küsimus Rinnele: kes on otsustanud, et kiirabi eesmärgiks on osutada ka mitte vältimatut abi vajavat abi ja kiirabi peab perearstiabi välisel ajal osutama ka üld- ja perearstiabi?“ küsib Nõmm.

Häirekeskus peab töötama vastavalt seadusele. Häirekeskuse tööd korraldab põhimäärus, mis sätestab häirekeskuse tegevusvaldkonna ja ülesanded. „Kusagil ei ole kirjas, et ei siseministeerium, kelle valitsemisalasse häirekeskus kuulub, rääkimata häirekeskusest, oleks ette nähtud riigi tervishoiupoliitika väljatöötamiseks või selle reguleerimiseks. See on sotsiaalministeeriumi ning töö- ja terviseministri üks ülesannetest. Küsimus: kust on proua Rinne võtnud õiguse korraldada riigi esmatasandi arstiabi,“ on doktor Nõmme teine küsimus. „Kas sellest on teadlikud ka siseminister, kellele proua Rinne allub ja töö- ja terviseminister, kelle vastutusalas on tervishoiupoliitika väljatöötamine ja selle läbi viimise tagamine?“ küsib Nõmm kolmandaks.

Eesti Päevaleht kirjutas täna, et Eesti kiirabid teevad aastas umbes 270 000 väljasõitu, millest paljud ei vajaks üldse kiirabi, vaid kuuluks perearsti pädevusse. „Selliseid väljakutseid, kus kiirabi tegelikult vaja ei ole, on aastas kümneid tuhandeid,“ ütleb Eesti kiirabi liidu (EKL) juhatuse esimees Ago Kõrgvee. Täpset statistikat ei ole kogutud ja hinnangud on erinevad. Ühe brigaadi peale võib see tähendada, et enamik ühe 24 tundi kestva vahetuse sõitudest ei vajaks kiirabi.

„Me teeme ööpäevas 15-16 kutset ja ma ütleks, et kuni 90 protsenti kutsetest on sellised, kus kiirabi tegelikult pole vaja. Vaid üks-kaks kutset neist on sellised, mille jaoks me tegelikult oleme välja õpetatud,“ ütleb anonüümseks jääda soovinud kiirabimeedik R.

Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas ütleb, et Tallinna kiirabi pidevat statistikat ei kogu, aga mõne aasta tagune analüüs näitas, et umbes 30 protsenti Tallinna kiirabi väljakutsetest on sellised, kus patsient ei vajanud kiirelt saabuvat erakorralist abi. Tallinna kiirabil on umbes 90 000 väljakutset aastas, mis tähendab et mittekiirabilised on neist laias laastus 30 000.