Esimene vastamata küsimus – mis saab olema uue erakonna nimi?

Teatavasti puhkes liikumisel juba oma nimega Eesti 200 välja tulles vaidlus juba olemasoleva kultuurilise taustaga liikumisega, mis kannab samuti Eesti 200 nime. Võimatu polnud isegi kohtusse pöördumine.

Teine vastamata küsimus – millal saab Eesti 200 kokku erakonna loomiseks vajaliku 500 liiget?

Seni on jätkuvalt teadmata, kui palju liikmeid MTÜ Eesti 200-l täpselt on, sest ükski liikumise juhtfiguur pole nõustunud seda numbrit välja ütlema. Erakonna loomiseks on vaja aga kokku saada vähemalt 500 inimest ja aega pole selleks enam palju, sest valimised lähenevad.

Kolmas vastamata küsimus – kellest saab värske erakonna esimees?

Eesti 200-ga on liitunud ka mitu tuntud inimest, nagu endine Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning mitut ministriametit pidanud Margus Tsahkna, sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse, endine Põlva maavanem Igor Taro või Tartu Ülikooli Narva kolledži direktor ja praegune Eesti 200 nõukogu juht Kristina Kallas. Kellest aga saaks uue erakonna esimees, on praegu teadmata.

Neljas vastamata küsimus – kellest saab erakonna peasekretär?

Peasekretär on iga erakonna üks võtmetähtsusega inimesi, sest tema on sisuliselt erakonna tegevjuht, kelle ülesanne on korraldada kogu erakonna toimimist, muu hulgas ka valimiskampaaniate läbiviimist. Seega peab olema tegemist väga suure organiseerimisvõime ja suure organisatsiooni juhtimises kogenud inimesega.

Viies vastamata küsimus – millal valmib erakonna programm?

Igal parteil peab olema poliitiline programm, mis kirjeldab erakonna maailmavaadet ja eesmärke. Seni on Eesti 200 puhul programmile lähim dokument nende manifest. Kui liikumisest saab aga tõepoolest erakond, siis peab tuulekiirul valmima ka erakonna programm, mis annab vastuse vähemalt enamikule programmilistele küsimustele, millele praegu vastust ei ole.

Kuues vastamata küsimus – millele ehitatakse üles valimisprogramm?

Iga erakond läheb valimistele ühe või äärmisel juhul mõne põhilubadusega. Sotsid on näiteks käinud välja idee, et hooldekodukoha peaks vanur saama üksnes pensioni eest, Keskerakond on lubanud pensionide erakorralist 100-eurost tõusu ja noortele peredele omafinantseeringuta eluasemeleaenu. Isegi kui need lubadused reaalsuses teoks ei saa, vajab ka Eesti 200 selget keskset ideed, millega valimistele hääli püüdma minna.

Seitsmes vastamata küsimus – kellest saavad valimistel ringkondade esinumbrid?

Ringkondade esinumbritel on valimistel võtmetähtsus, sest nemad koguvad kokku suure hulga häältest. Seega saab erakonna valimisedu puhul otsustavaks mitte niivõrd see, kui suur on toetus küsitlustulemuste põhjal, vaid see, kui palju on ühiskonnas tuntud inimesi, keda erinevates valimisringkondades üles seada.

Kaheksas vastamata küsimus – kes on värske erakonna rahastajad?

Iga uue poliitilise jõu jaoks on lisaks võimalikult suurele hulgale liikmetele saada kokku ka võimalikult suur summa raha, mille eest ehitada üles toimiv organisatsioon ja teha tugev valimiskampaania, mille tulemuseks on võimalikult hea tulemus valimistel. Kes on Eesti 200 suurimad rahastajad ja kui suure summaga nad panustada soovivad, on praegu ebaselge.

Üheksas vastamata küsimus – kui palju on kavas valimiskampaaniale kulutada?

Selge on see, et Eesti 200 valimiskampaania kulutused ei saa olla võrreldavad Reformierakonna või Keskerakonnaga, mis suurimate parteidena saavad riigieelarvest kõige rohkem raha ja suudavad tänu oma otsustavale rollile Eesti poliitikas koguda ka enim annetusi. Kui palju raha saab kampaaniale kulutada Eesti 200, võib ainult oletada. Ent on põhjust arvata, et kerge uuel tulijal olema ei saa.

Kümnes vastamata küsimus – mis eristab Eesti 200 Reformierakonnast ja Vabaerakonnast?

Kogu ebaselguse juures, mida on soosinud ka Eesti 200 enda väide, et tegemist pole ei parem- ega vasakpoolse liikumisega, on siiski jäänud mulje, et eelkõige kaldutakse paremale, täpsemalt liberalismi suunas. Mitmed Eesti 200 välja käidud mõtted ja ideed võiksid vabalt olla pärit ka Reformierakonna arsenalist. Vabaerakonnaga sarnaseks muudab Eesti 200 aga justnimelt soovimatus ennast poliitilisel maastikul positsioneerimida ja eelistada sellele võimalikult üldsõnalist retoorikat.

Aeg näitab, millal ja kas üldse saab avalikkus kõigile või vähemalt enamikule neist küsimustest vastused. Nendest vastustest sõltub, kas erakonnaks pürgivast Eesti 200-st saab Eesti poliitikamaastikul edulugu või on tegemist järjekordse Vabaerakonna stiilis üritusega, mis suudab end ehk esimesel korral parlamenti murda, kuid peab edaspidi maadlema viieprotsendilise valimiskünnisega.