Enne ja pärast Ukraina kriisi: poliitikute suhtumine julgeolekupoliitikasse on varasemaga võrreldes kui öö ja päev

Reformierakonna julgeolekuprogrammi vastuolulisus on võimaldanud nii mõnelgi konkureerival poliitikul meediakommentaariumis rahva armastust nuruda, lüües rusikaga lauale, nõudes Eestile väärilist kaitseprogrammi, mis meid suure ja ähvardava naaberriigi eest kaitseks. Teravam silm leiab Ukraina kriisile eelnevaid sõnavõtte lugedes aga piisavalt vastuolu, et tekiks küsimus, kas tegemist on murega Eesti julgeoleku pärast või kõigest populismiga.

Kui tollane kaitseminister Urmas Reinsalu avaldas käesoleva aasta jaanuaris USAs visiidil olles arvamust, et Eestis võiks alaliselt asuda USA üksused, pälvis ta sellega kohalikul poliitikamaastikul palju kriitikat. Tol ajal üksikkandidaadina europarlamenti saamiseks kampaaniat teinud Kristiina Ojuland väitis suisa, et tundis Reinsalu avalduse pärast piinlikkust.

„See on lihtsalt uskumatu, et meie kaitseminister räägib sellist juttu. Eesti julgeolekule ning omariiklusele ei oleks võõrvägede püsiv kohalolu kindlasti mitte kasulik, minu kõrvadele kõlab see avaldus provokatiivsena,“ ütles ta jaanuaris (Postimees, 8.01.2014).

Ukraina sündmuste valguses on aga tibud uuesti üle loetud ning Ojuland koos teiste kriitikutega enda julgeolekut puudutavad vaated ümber hinnanud.

„Me peame olema kõik ühiselt valmis kõige halvemaks,“ ütles Ojuland mais (ERR, 4.05.2014). „Kui seda Lääne-Euroopas ei tunnetata, seda muutunud olukorda, seda ärevust, siis ühel hetkel on hilja,“ ütles poliitik siis. Märtsis (Harju Elu, 21.03.2014) tõi ta Eesti ja teiste EL riikide julgeoleku tagamise välja kui kõige olulisema probleemi, mille eest Eesti saadikud europarlamendis võitlema peaks. „Arvestades seda, milline poliitiline kriis on maailmas, on Eesti suurimaks julgeolekugarantiiks kindlad kokkulepped rahvusvahelisel tasandil,“ ütles ta.

Liitlasvägede kohalolek – populistlik soovmõtlemine või karjuv vajadus?

Kui Kristiina Ojulandil oli Reinsalu soovituse pärast USA väed Eestisse tuua häbi, siis välispoliitika analüütik Toomas Alatalu arvas jaanuaris, et tollane kaitseminister ei adu maailmas toimuvat (ERR, 9.01.2014). „Võtab ikka muigama küll, kui väikeriigi minister läheb ja püüab USA juhtkonnale ette kirjutada tema sõjalist ja julgeolekupoliitikat,“ ütles Alatalu toona.

Värskete sündmuste valguses on tollasest adumatusest saanud vältimatus, mida tollased skeptikud prioriteetsena esile tõstavad. „[O]n ülimalt hea, et suure poliitika tasemel on tänu kümnetele töömesilastele ka mõistetud vajadust meid oma kohaletulekuga toetada,“ (EPL, 16.08.2014) on Alatalu Obama visiidi eel liitlaste toe üle õnnelik.

Ka SDE fraktsiooni kuuluv riigikogu liige Marianne Mikko leidis aasta alguses, et kaitseministri üliagarus USAs oli kohatu (Delfi, 9.01.2014). „Ajal, mil USA on oma kohustusi Euroopas vähendamas, on jutt USA vägede alalisest viibimisest Eesti pinnal pigem populistlik soovmõtlemine kui tõsiseltvõetav ettepanek,“ leidis ta.

Mikko sõnu on varasemalt kinnitanud ka teised sotsiaaldemokraadid, kes on koalitsiooni mitmel korral kritiseerinud kaitsekulutuste suurendamise pärast. Praegune riigikogu esimees Eiki Nestor ütles 2008. aastal, et riigi kaitsekulutused tuleks külmutada. (Õhtuleht, 19.05.2008). „Kui külmutada kaitseminister Jaak Aaviksoo valitsemisala eelarve, saaks tuleval aastal kokku hoida hinnanguliselt kuni pool miljardit krooni, mida saaks kasutada näiteks sotsiaalvaldkonnas,“ jäi Nestor tollal endale kindlaks. Aasta hiljem leidis Nestor, et kaitsekulutusi võiks lausa kärpida (EPL, 25.01.2009).

Teeneka poliitiku viimase aja sõnumid on aga kaugel sellest, et valitsusele kaitsekulutuste toonast tõstmist ette heita. Kui asi Nestori teha oleks, suurendaks NATO enda senist sõjalist võimekust idapiiril senisest veelgi enam (Postimees, 20.08.2014).

„Eesti koos partneritega NATOs peab looma tõhusa sõjalise võimekuse NATO idapiiril, tagamaks julgeoleku tasakaal ja turvatunne,“ leidis Nestor kohtumisel Saksamaa Bundestagi presidendiga.

Merkel Reinsalu asemel häbiposti

Kui jaanuaris leidsid arvamusliidrid piisavalt põhjust mõistmaks hukka Reinsalu käitumine USA-s, on nüüd naerualuseks tehtud äsja Riiat külastanud Saksamaa liidukantsler Angela Merkel, sedapuhku hoopis vastupidistel põhjustel. Eelmisel nädalal põhjustas kohalike poliitikute seas pahameeletormi Merkeli avaldus, kus ta lõhkus kõik lootused Baltimaadesse loodavatest sõjabaasidest (Delfi, 19.08.2014). Merkeli sõnum oli selge: ei mingeid NATO alalisi väeüksusi Baltimaadesse ega Ida-Euroopasse - Venemaad ei ole vaja ärritada.

Kui veel jaanuaris paistis Venemaa mitteärritamine olevat ka kohalike julgeolekuspetsialistide prioriteet, siis täna räägitakse kaitsekulutuste suurendamisest ning reservväe laiendamisest.

Erukindral Ants Laaneots oli jaanuaris varmas kritiseerima Reinsalu avaldust Ühendriikides, öeldes, et USA üksuste toomine Eestisse oleks kui punane rätik pullile (Postimees, 9.01.2014) „USA vägede toomine Eestisse tekitaks väga suuri pingeid ja vastasseisu Venemaa ja NATO vahel ega tooks ka midagi head Eestile. Selles mõttes on paigutamine ilmselt ebasoovitav ja olen 99 protsenti kindel, et USA seda ka kunagi ei tee,“ oli Laaneots veendunud.

Augustis pani Laaneots Reinsalu asemel häbiposti aga Merkeli, öeldes, et kantsleri avaldus Riias oli üsna ootamatu (ERR, 19.08.2014). „Ta esindab Saksamaa, mitte NATO seisukohti. Kui ta ei taha omada Saksa üksusi Balti riikides, ei tähenda see, et näiteks Ameerika Ühendriigid või Suurbritannia ei võiks neid siin hoida, sest neil ei keela keegi oma üksusi saatmast,“ rääkis Laaneots. Varasemast 99-st protsendist on paraku alles see üks, mis eeldas, et USA vägede paigutamine Balti regiooni võiks olla võimalik.

Kaitseminister Sven Mikser kritiseeris Merkeli avaldust, rõhudes sellele, et hetkel on Eesti prioriteediks teha lääneriikidele selgeks sõjalise koostöö vajalikkus (Delfi, 19.08.2014). Mikser ütles, et jätkuvalt on Eesti eesmärk liitlaste kohalolekut suurendada, mida minnakse arutama ka septembri alguses toimuvale NATO tippkohtumisele.

Vaid mõni aasta tagasi oli Mikser aga üsna teist meelt ning kritiseeris 2011. aastal vastu võetud riigieelarves kajastuvat kaitsekulutuste tõusu. „Kaitsekulutuste kasv võiks olla mõnevõrra mõõdukam, kui välja on pakutud,“ ütles tollane sotside esimees (Sakala, 1.11 2011).

„Me küll hindame eesmärki, et kaitsekulutused moodustaksid riigi sisemajanduse koguproduktist kaks protsenti, kuid leiame, et selle poole võiks liikuda väiksemate sammudega,“ leidis Mikser kolme aasta eest.

Tänavukevadiste koalitsiooniläbirääkimiste järel ütles Mikser, et kaitsekulutused oli ainus valdkond, milles sotsidel reformierakondlastega vaidluskohti ei olnud (Postimees, 14.03.2014). Reformierakond tuli läbirääkimistele seisukohaga, et kaitsekulutused oleksid tulevikus 2 protsenti SKTst ja see on ka sotside põhimõte,“ oli Mikser kindel, kaldudes kõrvale enda varasemast „mõõdukate sammude“ poliitikast.

Ajateenistuse küsimus

Kaitseministri mõõdukus on kadunud ka selles, mis puudutab ajateenistust ning reservväe suurust ja võimekust. Reformierakonna julgeolekukava ilmsikstuleku järel ei hoidnud Mikser end tagasi, märkimaks, et valitsuserakonna plaan teeb teda murelikuks (Postimees, 21.08.2014). „Ukraina sündmuste valguses peaks liikuma hoopis vastupidises suunas,“ kritiseeris ta Reformierakonna plaani asendada osa ajateenistuse koormusest koolides õpetatava riigikaitseharidusega. „Kui me midagi oleme õppinud Ukraina kriisist, siis seda, et kriiside puhkemise eelhoiatuse aeg on järjest lühenev ja sisuliselt võib osutuda nulliks,“ leiab Mikser nüüd. „Meie reservüksused peaksid olema väga hästi välja õpetatud ja ka üksuse tasemel kokku harjutanud.“

Kummastav on, et kui mõned aastad tagasi võitlesid sotsid Reformierakonna püüdluste vastu kaitsekulutusi suurendada, on nüüd probleem pea vastupidine: kriitikat tekitab hoopis reformierakondlaste püüd tulevikus ajateenistuse kohustust lõdvendada.

Kolm ja pool aastat tagasi oli Reformierakonna plaan aga liikuda hoopis palgaarmee suunas (ERR, 11.12.2010). Kaks aastat tagasi põhjustas meediakära erakonna juhtfiguuride hulka kuuluva Jürgen Ligi väljaütlemine, milles ta leidis, et Eesti ei vaja rahu ajal kohustuslikku ajateenistust (Postimees, 07.11.2012) „Minu sügav veendumus on, et riigikaitse tuleb rahuajal rajada vabatahtlikkusele,“ ütles Ligi. Juulis ütles Ligi, justkui oleks kohustuslik ajateenistus suisa kodanikuvabaduse piiramine (Delfi, 4.07 2014).

Valitsuse seisukohavahetusest jääb ebaselgeks, mis ja kuidas siis täpsemalt muutuma hakkab. Veidi valede sündmuste korral vaidleb üldsus ehk varsti taas selle üle, kas valitsuspartei plaan palgaarmee suunas liikuda on põhjendatud või mitte.