Enesevigastamine saab alguse rahulolematusest

Sel nädalal Eesti Ekspressis avaldatud lugu, kuidas noored üksteist konksu otsa ajavad ja siis end rippu lasevad, pani lapsevanemaid muretsema, kas tegu võib olla mõne psüühilise häirega. Psühhiaatrite sõnul ei ole muretsemiseks põhjust.

Põhja-Eesti regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku lasteosakonna juhataja Irja Ivarineni sõnul ei pruugi selliste enesevigastuslike moevooludega kaasa minevad noored kannata tõsise psüühikahäire all.

„Siin ei ole ühtegi kindlat psüühikahäiret, aga sageli võib selle taga olla sügavaid emotsionaalseid häireid,“ sõnas Ivarinen Delfile.

Füüsiline valu aitab hingevaluga toime tulla

Lastepsühhiaatri sõnul on endale valu tekitamine seotud väga tugeva arengukriisiga, kus noor ei tule oma tunnetega toime. „Vajadust endale valu tekitada on tarvis toimetulekuks hingevaluga, millega on märksa raskem toime tulla. Füüsiline valu aitab mõneks hetkeks hingelist tasakaalu säilitada,“ selgitas psühhiaater.

Lastepsühhiaater Jüri Liivamägi on uuest enesevigastamise moodusest kuuldes üllatunud. „Meie kliinikus Tartus ei ole selliseid noori olnud, see võib olla Tallinnas mõni uus mood,“ sõnas ta. „Vahepeal oli meil noori, kes oma kaelasooni kinni pigistasid, nii et tekiks hapnikupuudus. Sellised asjad käivad ikka lainena,“ rääkis ta Delfile.

Tuntud lastepsühhiaatri sõnul on meeldiva valu tunne psühhiaatrias tuntud. „See tekitab mõnutunnet. Tean tüdrukuid, kes oma käsi äädikhappega põletasid, nii et nahk pealt maha koorus. Kui siis see nahk vastu riidreid hõõrus, siis seegi aisting valmistas mõnu,“ rääkis ta.

Sellel, miks noored ennast vigastavad, võib olla mitu põhjust. “Inimene võib tahta ennast karistada, teine võimalus on tõesti mõnu valmistamine,“ sõnas Liivamägi. Konksu otsa end rippuma laskmine võib psühhiaatri sõnul ka mõnele romantiline tunduda.

Ivarinen rõhutab, et igat enesevigastamise juhtu tuleb eraldi vaadata ja analüüsida. „Mõned traumaatilised läbielamised võivad mõjutada inimese enesehinnangut ja tema arusaama maailmast. Seal taga võib näha ka depressiivsust või algavat isiksusehäiret,“ ei välista arst ka tõsisemaid probleeme.

Tätoveering võib viidata rahulolematusele

Sama kehtib ka neetimise ja tätoveerimise suhtes. Enese ihu valuliku kaunistamise taga võib olla rahulolematus iseendaga, oma füüsilise keha ja välimusega, oma mina eitamisega. Meediku sõnul võib olla tätoveerimise taga ka sügavamad tundeelu häired, mille tõttu noorel ei ole piisavalt eneseusaldust ja tema suhted teiste inimestega on ebastabiilsed.

„Rahulolematus iseendaga — muudan iseennast ja oma välimust, see aitab iseendast eemale saada,“ selgitas Ivarinen, kuid rõhutas, et ühte kindlat käitumismustrit ei saa välja tuua.

Ivarineni sõnul ei tähenda eeltoodu seda, et kõigil, kes ennast tätoveerinud või neetinud on, oleks mõni psüühiline probleem. Vahel on lihtsalt vaja eralduda või vastupidi, leida grupp, kellega end samastada. „Kui ta oma elus muude valdkondadega hakkama saab, siis ei saa teda pidada häirega inimeseks,“ kinnitas meedik.

Liivamäe sõnul võib leida end koknsu otsa riputajatel teatud ühisjooni leida ülestõusmispühade aegu end Filipiinidel risti löövate inimestega. “Kuigi seal on tegemist väga suure uskumusega, taandub paljuski kõik austusele. Tahetakse ümbritsevate austust ja tähelepanu,“ selgitas ta.

Moevooluga minnakse lihtsalt kaasa

Lastepsühhiaatrid ei välista ka, et tegu on moevooluga. „See on kaasaminek nagu ostuhullus,“ sõnas Liivamägi. Ka Tallinna Perekeskuse psühholoog Anni Vaher lausub, et noored mõtlevad pidevalt uusi asju välja. „Kord on see ense lõikumine, kord juuste katkumine,“ rääkis ta. Selliste traumadega lapsi on päris palju ja põhiliselt väljendub niimoodi ikka hingetrauma. „Kui ta näeb verd voolamas, kui ta saab selle liigutuse ära teha, siis on noorel on hetkeline kergendus,“ selgitas Vaher ning julgustab nii lapsi kui nende vanemaid kindlasti selliste probleemide ilmnemisel abi otsima.