Kuna 2009. aastal koeraga jalutades juhtunud õnnetuse tagajärjel tekkinud luumurd oli tõsine, toimetati patsient Tallinnasse, kus luud fikseeriti metallplaatidega. Koju saades tuli opereeritud käega teha harjutusi, kuid peagi algasid käes uuesti valud.  

Selgus, et luu sisse opereeritud plaatide ülemises osas olnud kruvidest üks oli kõver ja teine lahti. Naisele tehti veel mitu operatsiooni, mille käigus püüti metalli abil luid kokku lappida, kuid ka need ebaõnnestusid. Takkapihta murdus ka jalaluu, kui käeluud üritati paigata jalaluust võetud doonorluu abil.

Kui järg jõudis kaheksanda operatsioonini ning ka jalaluud taheti paigata metallplaatidega, otsustas pere pöörduda Tartu Ülikooli kliinikumi poole. Tartusse jõuti 8 cm lühema käega ning mõraga jalaluus.

Ka Tartus püüti luid lappida metalliga, kuid lisaks luude hõrenemisele selgus, et naisel on tekkinud allergia metalli vastu. Kuid lugu läheb veel edasi: pärast aastate pikkust valuvaigistite ja rohtude tarvitamist tekkis Inga Tääril psühhoos ning põletikud kõhuõõnes.

Täna, viis aastat pärast saatuslikku õnnetust, ripub korduvalt opereeritud käsi lihtsalt lihaste küljes, sest luud pole ikka veel  kokku kasvanud.

Sõltumatu ekspertkomisjon, mis hindab arstide tööd, jõudis järeldusele: esimese operatsiooni keeras tuksi liiga nõrk metallplaat ning liiga tugev võimlemine. Ekspertkomisjoni raportist selgub, et arstlikku viga ei esine, küll aga prognoosimatuid ebaõnnestumisi ning õnnetute tüsistuste jada. Ka leitakse, et patsient pidi pärast operatsiooni ise kukkuma, sest metallplaatide purunemist ei saa seletada arstide praagiga.

Tänaseks on kogu asi jõudnud kohtusse. Meedikutes pettunud perekond nõuab kahjutasuks 53 000 eurot. Põhja-Eesti regionaalhaigla nõuab kinnist protsessi.