Endine Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus leiab, et Eesti õigus ei vasta Euroopa Kohtu sõnastatud põhimõtetele, kuna Eesti on elektroonilise side andmete kogumisel läinud raskete kuritegudega võitlemisest kaugemale, kogudes andmeid massiliselt ka teiste rikkumiste tõendamiseks.
Advokaadibüroo Sorainen jurist Kätlin Sehver ja Tartu ülikooli Euroopa õiguse dotsent ja vandeadvokaat Carri Ginter kirjutasid esmaspäeval Eesti Päevalehes, et elektroonilise side seadus, mis kohustab sideteenuse osutajaid üldiselt ja vahet tegemata ühe aasta ulatuses säilitama kõigi kasutajate sideandmeid olenemata sellest, kas neil kasutajatel võib olla otsene või kaudne side raskete kuritegude, terrorismi või üldse õigusrikkumistega, on vastuolus Euroopa kohtu otsusega, mis ütleb, et andmete lauskogumine rikub inimeste põhiõigusi.
Selle asemel et piirduda ainult raskete kuritegudega, kasutatakse Eestis sideandmeid väärteomenetlustes, kalakaitses, turvateenuse osutamiseks vajaliku tegevusloa taotlemiseks, finantsinspektsiooni järelevalve tegemiseks, maksudega seotud süüteomenetluses ja täiesti tavaliste tsiviilõiguslike kindlustusvaidluste lahendamiseks, kirjutasid Ginter ja Sehver.
Kõnealuse teema tagamaid selgitas Delfile asjaga hästi kursis olev endine Euroopa Kohtu kohtunik Uno Lõhmus.
Carri Ginter ja Kätlin Sehver ütlevad, et aprillis 2014 tunnistas Euroopa Kohus andmete lauskogumist lubanud EL-i direktiivi räigelt inimõigustega vastuolus olevaks. Selgitage palun antud otsuse sisu ja kas Euroopa Kohtu hinnangul on andmete kogumine tõepoolest inimõiguste vastane?
Probleemi mõistmiseks tuleb ajas tagasi minna 2006. aastasse. Sel aastal võtsid Euroopa Parlament ja nõukogu vastu direktiivi, millega pandi elektroonilise side teenuste ja sidevõrkude pakkujatele kohustus säilitada mitte vähem kui kuue kuu ja kõige rohkem kahe aasta jooksul alates side toimumise päevast kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmed. Need on andmed, mis võimaldavad seirata ja tuvastada sideallika, side sihtpunkti, side kuupäeva, aja ja kestuse, sideliigi, kasutaja sidevahendi ja mobiilsidevahendi asukoha.
Õiguskaitseasutused veensid juba mõnda aega poliitikuid, et kommunikatsiooniandmete säilitamine ja nende kättesaadavaks tegemine on vajalik ja tõhus abinõu kuritegude, eriti organiseeritud kuritegude ja terrorismikuritegude uurimiseks ja ärahoidmiseks. Tõuke direktiivi koostamiseks andsid 2004. aasta Madridi ja 2005. aasta Londoni terrorirünnakud. Riik ise oma asutuste kaudu elektroonilise side andmeid ei kogu, selline kohustus pandi eraõiguslikele äriühingutele.
Direktiivi ülevõtmine liikmesriikides ei läinud libedalt, sest valikuta kõigi isikute kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete säilitamise kohustuses nähti ülemäärast sekkumist põhiõigustesse, eelkõige privaatsusõigusse. Osa riike jättis direktiivi põhiõiguste kaitse argumenti kasutades riigisisesesse õigussse üle võtmata, osades riikides tunnistasid konstitutsiooni- või kõrgemad kohtud riigisisesed direktiivi ülevõtvad õigusaktid kehtetuks. Eesti võttis suurema kärata direktiivi üle 2007. aastal.
Kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete kogumise kooskõla eraelu ja isikuandmete kaitse õigusega kontrollis Euroopa Kohus kahel korral. 2014. aastal tehtud otsusega tunnistas kohus direktiivi kehtetuks. Otsuse kohaselt riivab andmete säilitamine eraelu puutumatust, sest võimaldab teha täpseid järeldusi isikute igapäevaste harjumuste, liikumiste, tegevuste ja sotsiaalsete gruppide kohta, kellega nad läbi käivad. Andmete säilitamine ja kasutamine toimub teenuse kasutajat teavitama, mis võib tekitada inimestes tunde, et nende eraelu pidevalt jälgitakse. Kohus ei välistanud andmete kogumist, kuid oli vastu andmete masskogumisele. Direktiiv kohustas säilitada ka nende isikute liiklus- ja asukohaandmed, kelle kohta pole mingeid tõendeid, et neil võiks olla kasvõi kaudne seos raskete kuritegudega.
Põhiõigusi ei riiva üksnes andmete säilitamine, vaid ka nende kättesaadavaks tegemine õiguskaitse ja muudele asutustele. Kohus heitis Euroopa seadusandjale ette, et direktiivis puuduvad piisavad kaitsevahendid võimalike kuritarvituste vastu.
”Tänase päeva seisuga saab öelda, et Eesti õigus ei vasta neile põhimõtetele, millised sõnastas Euroopa Kohus.
Pärast Euroopa Kohtu otsust teatas Rootsi telekommunikatsiooni firma Tele2, et lõpetab sideandmete säilitamise ja edastamise politseile ning kustutab andmed, mida ta senini oli säilitanud. Rootsi kohtu kaudu jõudis küsimus uuesti Euroopa Kohtusse. 2016. aasta otsus käsitas põhiliselt kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete kättesaadavaks tegemist riigi asutustele. Kohtu seisukoha järgi on põhiõigustesse sekkumine proportsionaalne vaid juhul, kui juurdepääsu eesmärgiks on raskete kuritegude ärahoidmine ja avastamine ning eeltingimuseks kohtu või sõltumatu haldusasutuse kontroll.
Eesti seadusandja pole kehtetuks tunnistatud direktiivi alusel vastuvõetud seadusesätetes muudatusi teinud. Seega saab tänase päeva seisuga öelda, et Eesti õigus ei vasta neile põhimõtetele, millised sõnastas Euroopa Kohus.
Inimeste jälgimine teatud piirides on ühiskonna turvalisuse tagamiseks vajalik. See ei tähenda, et turvalisuse ja riigi julgeoleku huvides tuleb leppida põhiõiguste ja demokraatia printsiibi devalveerimisega.
Ginter ja Sehver väidavad, et riigi piires muutus telefoni positsioneerimine ja kõneväljavõtete tegemine kiiresti mugavustõendiks menetlustes, millel pole raskete kuritegudega mingit pistmist. Nüüdseks kehtetu direktiivi mõte oli lubada andmeid koguda ainult raskete kuritegude ja terrorismi vastu võitlemiseks. Kas teie hinnangul kasutatakse kõnede väljavõtteid liiga kergekäeliselt?
”Inimese elektroonilise jälje uurimine poole aasta jooksul annab rohkem teavet inimese kohta kui mõne telefonikõne pealtkuulamine.
Eesti läks juba direktiivi üle võttes kaugemale selle eesmärgist, milleks oli võitlus raskete kuritegudega. Mõned liikmesriigid, Eesti nende hulgas, haistsid võimalust teha kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmed riigiasutustele laiemalt kättesaadavaks.
Ilmselt on side liiklus- ja asukohaandmete kättesaadavaks tegemine paljudele asutustele erinevate ülesannete täitmiseks seotud Eesti senini valitseva arvamusega, et võrreldes kommunikatsiooni sisuga riivavad liiklus- ja asukohaandmed õigust eraelu puutumatusele vähem intensiivselt. See arvamus on sügavalt ekslik. Inimese elektroonilise jälje uurimine poole aasta jooksul annab rohkem teavet inimese kohta kui mõne telefonikõne pealtkuulamine.
Raskete kuritegude tõendamise kõrval kasutatakse Eestis sideandmeid näiteks väärteomenetlustes, kalakaitses, finantsinspektsiooni järelevalve tegemiseks, maksudega seotud süüteomenetluses ja tsiviilõiguslike kindlustusvaidluste lahendamiseks. Kuidas leida tasakaal selle vahel, et oleks võimalik koguda andmeid ainult raskete kuritegude vastu võitlemiseks, aga samas hoiduda andmete lauskogumisest ehk tagada inimõiguste kaitse?
Tasakaalu leidmine põhiõiguste ning muude hüvede ja eesmärkide vahel on keeruline küsimus, millele pole siin ja praegu võimalik anda selget ja lihtsat vastust. Asekantsler Kristel Siitam-Nyiri kommentaaridest nähtub, et probleemiga tegeletakse Euroopa Liidu tasemel.
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtunikud Saale Laos ja Eerik Kergandberg jäid ühes otsuses, kui esitati taotlus tunnistada kriminaalmenetluses elektroonilise side seaduse alusel kogutud tõendi kasutamine lubamatuks, eriarvamusele. Kohtunikud tõid esile, et kõigi isikute andmete võrdlemisi pikaajalise säilitamise legitiimsus on põhiseaduse valguses kaheldav ja vajaks põhjalikumat analüüsi. Kas teie hinnangul tuleks andmete pikaajalise säilitamise legitiimsust samuti põhjalikumalt analüüsida?
Euroopa Kohus ütles selgelt välja, et kommunikatsiooni liiklus- ja asukohaandmete kogumine, säilitamine ja riigi asutustele kättesaadavaks tegemine kuulub Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalasse ning nende küsimuste reguleerimisel tuleb arvestada Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustega ja nende õiguste kohtupoolsete tõlgendustega. Pole kaalukaid argumente selle toetuseks, et meie põhiseaduse järgi võiks põhiõiguste kaitse tase olla madalam Euroopa Liidu poolt kindlustatud kaitse tasemest.
Mida arvate Ginteri ja Sehveri üleskutsest, milles nad soovitavad advokaatidel ja kohtunikel astuda vastu seadusandjale?
Advokaadid saavad põhiseaduse järgi vaidlustada kohtus oma klientide huvides iga õigusakti, kaasa arvatud seaduse, mis väidetavalt rikub nende põhiõigusi. Kohtunikud peavad konkreetse kohtuasja raames kontrollima ka seda, kas riigisisene akt või toiming on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, küsides vajadusel Euroopa Kohtult eelotsust.
