“Eestis on sõneldud poliitikutega, kuid sama palju tuleks valijaid süüdistada seanaha vedamises,” rääkis kommunikatsioonispetsialist ja Meta Advisory Group partner Liisa Sveningsson-Past.

“Kuni valija on valmis aktsepteerima kausis kahvliga serveeritud populistlikku möla, ei ole poliitikutel motivatsiooni sisulistesse debattidesse astuda,” leidis Past.

Ta avaldas lootust, et Eestis tekib just selliseid rahvaliikumisi, kes poliitikute retoorika taha oskavad vaadata.

“Kriitilise mõtlemise seisukohast on isegi vähem oluline, kas seda tehakse teravmeelse poliitilise huumori, avalike debattide või Ameerikas järjest populaarsust koguvate bullshit-o-meterite vormis,” rääkis Past.

(bullshit-o-meterite ehk juraühik on mõõtühik, millega hinnatakse, kui palju jura üks poliitik suust välja ajab – toim.)

Otsekontaktid on kõige tulusamad

Valimiskampaania näitab Pasti sõnul ennekõike seda, mida erakonnad usuvad valijat kuulda tahtvat ning sellisena saab efektiivsust hinnata 7. märtsi hommikuks.

“Ükskõik, mida saavutada üritatakse – müüa seepi, muuta poliitikat, saada valitud – on alati kõige lihtsam rääkida võimalikult otse nendega, kes otsustavad,” lausus Past.

Lahtiseletatult tähendab see Pasti sõnul, et poliitikutel on kampaaniat tehes kahtlemata kõige olulisem suhelda vahetult valijatega, nendega, kelle käes on kord nelja aasta tagant võim sõna sekka öelda. Reklaampinnad on vahetuks suhtluseks aga problemaatiline kanal.

“Võidurelvastumine afiššidel on kahtlemata vajalik, aga see ei otsusta valimisi,” tõdes Past.

Kordki mõtlema jäädes saab valija tema sõnul aru, et plakatilt inimeste vaatamine on ühesuunaline arkpükslus, ning vaid läbi värviliste piltide suhtlejale ei tahakski vastutust usaldada.