Samas ei ole reaalpoliitilist olukorda arvestades kahjunõude esitamine reaalne ja otstarbekas, ütles Mälksoo kolmapäeval Tallinnas kommunismi kuritegusid analüüsival konverentsil esinedes.

Eesti oli rahvusvahelis-õiguslikust seisukohast alates 1940. aasta juunist okupeetritud riik. 1940. aasta 16. juunil pressis NSV Liidu juhtkond sõjalise vägivallaga ähvardades Eesti valitsuselt välja nõusoleku Nõukogude piiramatu väekontingendi toomiseks Eestisse. Balti riikide annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ei tunnistanud ükski lääneriik, meenutas Mälksoo.

Balti riikide puhul oli tegemist sõjalise ähvardamisega, kuid mitte otsese sõjalise rünnakuga. 1928. aastal olid maailma riigid Briand-Kelloggi paktiga keelustanud vallutussõja alustamise, kuid samas jäeti mainimata sõjalise vägivallaga ähvardamine. Esimene rahvusvaheline leping, mis keelustas sõjaga ähvardamise, oli 1945. aastal San Franciscos sõlmitud ÜRO harta.

Kuigi harta 1940. aastal veel ei kehtinud, muudab Balti riikide annekteerimise õigustühiseks selle lääneriikidepoolne mittetunnustamine. 1970. aastal võttis ÜRO peaassamblee vastu deklaratsiooni, mis keelas relvajõu kasutamise või ähvardamise viljade tunnustamise.

"Seega on võrdsustatud sõjajõu kasutamisel või ähvardamisel ette võetud okupatsioon, sellest seisukohast lähtus ka Nürnbergi sõjatribunal, mis luges Austria ja Tšehhoslovakkia sõjata ülevõtmise 1938. ja 1939. aastal agressiooniks," rääkis Mälksoo. "Seega ei saa väita, et relvaga ähvardamist ei saanud 1940. aastal lugeda agressiooniks, kuna selle kohta on olemas Nürnbergi tribunali otsus, mille formuleerimisel osalesid ka Nõukogude Liidu kohtunikud."

Mälsoo viitas asjaolule, et Eesti kodanikele laienevad 1907. aastal sõlmitud Haagi konventsiooni sätted, mis tagasid inimestele elementaarse kaitse okupandi vägivalla eest.

Nürnbergi tribunal kuulutas natsi-Saksamaa ebainimlikud teod Austria ja Tšehhoslovakkia elanike vastu inimsusevastasteks. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on ka Nõukogude Liidu repressioonid Eestis inimsusevastane kuritegu, lisas rahvusvahelise õiguse spetsialist Mälksoo.

Eesti on 1918. aasta 24. veebruaril välja kuulutatud Eesti Vabariigi õigusjärglane, kuid Venemaa teavitas 1992. aasta 13. jaanuaril, et Vene Föderatsioon on endise NSV Liiduga õiguslikult identne järglasriik.

"Seega on Eestil säilinud õiguslik nõue Vene Föderatsiooni suhtes hüvitada nõukogude okupatsiooni ajal läbiviidud küüditamistega tekitatud kahju," kinnitas Mälksoo.

Ta lisas, et sellest rahvusvahelisest õigusest hoolimata on väga raske välja arvestada ja esitada Venemaale kahjunõuet.

"Ka võimalus kuulutada kommunistlik partei kuritegelikuks on komplitseeritud, kuna ainsana on organisatsioone kuritegelikuks kuulutanud Nürnbergi tribunal," sõnas Mälksoo. "Stalinistliku kommunistliku partei üle sarnase tribunali korraldamine ei ole tänapäeval reaalne. Nürnbergi tribunali mõjukusele aitasid kaasa lõppenud maailmasõda ja kaotajariigi tingimusteta kapituleerumine."

Mälksoo sõnul oleks Eestil edasiseks tegevuseks kaks äärmuslikku seisukohta.

Esimene tähendaks teravas toonis nõuet kõigi okupatsiooniajal tekitatud kahjude hüvitamise kohta Venemaa poolt. Teine äärmus on jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmine ja näo tegemine, et midagi pole juhtunud.

Mälksoo peab parimaks lahenduseks Venemaale vastutulekut, et saavutada suurriigi minevikupattude tunnistamist.

Eesti võiks tema sõnul loobuda kahjunõude esitamisest ja deklareerida, et ei pretendeeri Tartu rahulepingu alusel Eestile kuuluvale Petserimaale ja Narva-tagusele alale. Venemaa võiks vastutasuks tunnistada Tartu rahulepingu õiguslikku kehtivust ja 1940. aastal toimunud Eesti annekteerimise õigustühisust.

"Venemaa riigipea vabanduse palumise asemel mõjuks kõige sümboolsemalt Balti riikide ja Venemaa ühisavaldus, mis mõistaks hukka nõukogude võimu kuriteod," sõnas Mälksoo.