Ehkki erinevaid hindamismeetodeid on maailmas kasutatud varemgi ning haridussüsteemis pole õpilaste testimine enam uus nähtus, on PISA süsteem Guardianis avaldatud avaliku kirja autorite sõnul endaga kaasa toonud üleüldise testimisbuumi, mis omakorda seab varasemast suurema rõhu kooliõpilaste teadmiste kvantitatiivsele hindamisele. Õpilaste teadmised taandatakse kitsale, mõõdetavale ja numbrite kaudu hoomatavale spektrile, võtmata arvesse koolihariduse emotsionaalset, loomingulist ja moraalselt arendavat mõju. See sisendab hariduses ja ühiskonnas üldisemalt muljet, justkui olekski põhihariduse eesmärk tuua riigile numbrite kaudu mõõdetavat kasu.

Testi praktilise poole miinuste poole pealt saab välja tuua kahjuliku mõju, mida avaldab pidev testimine nii lastele kui õpetajatele emotsionaalselt. Pikad ja venivad valikvastustega küsimused nõuavad rohkem energiat, kui lapsed seni harjunud on. Õpetajate töö standardiseeritakse ning nende panus tundide materjali võib selle tulemusel muutuda vähem isiklikuks ning rohkem õpikupõhiseks kvooditäitmiseks.

PISA universaalsus

Lisaks toovad testi kriitikud välja, et hariduspoliitikas on PISA-testide kolme-aastane tsükkel kaasa toonud ülemineku lühiajaliste lahendustele, millega riik kiiresti pingeridade tippu lennutada. Kiirete paranduste tegemine ning kleeplindiga lekkivate mõrade lappimine pärsib aga hariduse arengut ja stabiilsust pikemas plaanis. Üht kindlat omadust hindav test või näitaja ei tohiks olla ainumäärav hariduslike reformide ja suuremate muutuste läbiviimisel.

Haridus- ja teadusministeeriumi välishindamisosakonna nõuniku Maie Kitsingu sõnul on tsükli pikkus miski, mida on arutatud ka PISA nõukogus. „Kui eksperdid vastavalt kokku lepivad, võib seda muidugi muuta,“ leiab ta. Lisaks arvab Kitsing, et olukord Eesti hariduse PISA puhtalt kvantitatiivsele skaalale seadmises ei ole sugugi nii dramaatiline, kui testi vastased seda väidavad olevat.

Haridusministeeriumi nõuniku sõnul on PISA rolliks anda tagasisidet riigile selles, milline on õpilaste teadmiste tase kolmes suures hindmaisvaldkonnas võrreldes teiste riikidega. „Oleme kõik nõus, et õpilased peaksid omandama koolis funktsionaalse lugemise või matemaatilised oskused, arvab ta. „Loogika on vajalik igapäevaelus ja fakt, et PISA seda hindab, ei tähenda, et kool ei peaks tegelema kasvatusega. Näiteks oleme oma riiklikus õppekavas selgelt väljendanud, et põhikoolis on rõhuasetus kasvatusel ning sellega tegelevad meie koolid ja õpetajad.“

Kohalike testide läbiviimist juhtiv SA Innove PISA koordinaator Gunda Tire leiab, et väide sellest, et PISA ainult kitsalt kvantitatiivsetele väärtustele keskendub, ei pea paika. „Kui me numbreid üldse ei kasutaks, tuleks sisse subjektiivne hinnang ehk arvamus, mis on igal inimesel erinev. Sellisel juhul oleks üldpildi loomine palju keerulisem ja ebaobjektiivsem,“ ütles Tire.

Tallinna Ülikooli psühholoogiaprofessor Mati Heidmets on PISA-vastaste väidetega enda sõnul osaliselt nõus. „PISA eripärad, millele haridustegelased Guardian’ile saadetud kirjas osutavad, on tõepoolest olemas. PISA mõõtmisvahendiks on standardiseeritud testid, PISA tulemustest lähtudes on mitmed riigid hakanud seadma oma hariduspoliitikat, kogu protsessi taga on soov edendada majandusarengu jaoks olulisi kompetentse,“ usub ta. „Ma olen nõus autorite hoiakutega, mille kohaselt õpilaste testivastamise oskus on vaid killuke sellest, mida noor inimene koolist tegelikult saab.“

Heidmets nõustub avaldusega, et killukeste põhjal kogu riigi haridussüsteemi kohta järelduste tegemine ja neist johtuvate reformiplaanide seadmine on lihtsameelne. „Täpselt samuti nagu on lihtsameelne Eesti riigieksamite tulemuse põhjal karmide järelduste tegemine mõne meie kooli headuse-kehvuse kohta“, lisas ta. „Ei kooli ega riigi haridussüsteemi tee heaks-halvaks testilahendamise oskus, vaid see, kuivõrd küpse, positiivse ja elus hakkama saavana noor haridusmasinast lahkub. Ehk siis mõõtmatult laiem oskuste ja väärtuste bukett kui pelgalt lugemine või arvutamisnobedus.“ Heidmets toobitab, et ei ole olemas ühte ja ainuõiget mõõdupuud, mille alusel inimesi, koole või ka riike pingeritta sättida, väites, et esiotsas troonivad tublid ja tagapool istuvad kehvad.

Ehkki Guardianis ilmunud avalikus kirjas tuuakse põhiliselt välja PISA kitsaskohad selle olemuslikuma poole pealt, jääb suurem osa intervjueeritus kodumaistest asjatundjatest ka testi enda osas pigem positiivsele seisukohale. Hariduse hindamise osas asub peamine mõttekoht hoopis selles, mis puudutab testisüsteemi enda mitmekülgust. Ehk ongi siinkohal suurem küsimus hoopis see, kas PISA peaks õppetöö efektiivsuse hindamist domineerima ning kui tõsiseid järeldusi me ühe konkreetse näitaja järgi üldse saame või võime teha?

Kodanikuhariduse puudujääk

Jaan Miku arvates on PISA test üks praktikalähedasemaid, rõhutades üldisi oskusi ja õpilaste arendamist rohkem kui teised rahvusvahelised testid. Samas möönab ta, et vähearenenud riikides PISA testi ei tehta. Ehkki PISA eelis on selle universaalsus, on seesama aspekt ka testi üheks võimalikuks miinuseks. Seni teste arengumaades ei korraldata ning sama mõõdupuuga Ghana, Eesti ja Hiina koolide hindamine võiks ju endaga kaasa tuua hariduse kolonialiseerimise ning suurendada veelgi lõhesid ja ebavõrdsust maailma hariduses. Samas võib kolonialiseerumiseks nimetada ka seda, et majanduslikult vähearenenud riigid testist välja jäävad.

Hariduse sellisel viisil hindamisest võib tekkida huvide konflikt. Nimelt viib testi läbi maailmamajanduse arenguga tegelev OECD, mis seab oma loomulikest huvidest lähtuvalt peamiseks just majanduslikku laadi eesmärgid. Haridusspetsialistide avalikus kirjas väidetakse, et OECD peamine huvi on hinnata ja suunata õppeasutusi koolitama välja potentsiaalselt kvaliteetseid töötajaid ja käsutäitjaid, selmet kasvatada neid kui moraalse ja demokraatliku maailmapildiga kodanikke, kel oleks võime ise otsustada ning enda maailmapildi kujundamise eest vastutust kanda. Ühe ja kindla suunitlusega organisatsiooni poolt monopoliseeritud test ei vasta hariduse üldistele demokraatlikele põhimõtetele.

PISA testi majanduslike huvide ülekaalu on varasemalt esile toonud ka TLÜ õppejõud Katrin Aava, kes toob enda Sirbis 2011. aastal avaldatud arvamusavalduses välja, et erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitude mõju on endaga Eesti hariduses kaasa toonud ülemineku majanduslikule mõtlemisele ning potentsiaalse tööjõu treenimise ideele. Aava hinnangul on üks Eesti hariduse probleeme selle puudulik roll kodanikuühiskonna ja –hariduse õpetamisel. Õppejõu soovitusel tuleks arutleda selle üle, kuidas suured majandusorganisatsioonid kujundavad globaalselt hariduspoliitikat, ning sõnastada globaalse konkurentsi kõrval Eesti hariduse roll demokraatlike väärtuste ning kodanikuühiskonna arendajana.

Professor Mati Heidmetsa sõnul on probleem sõnumite lihtsameelses interpreteerimises, mitte sõnumitoojas endas. „Kuigi esmapilgul teeb PISA tõepoolest killukeste (viimasel korral olid nendeks oskused matemaatikas, lugemises ja loodusteadustes) põhjal fataalseid järeldusi riigi hariduselu kohta, on asi tegelikult keerulisem,“ selgitas ta. „Veidi süvenedes pole raske märgata PISA liikumist just suunas, mida kirja autorid soovivad – laiema vaate ja rohkemate mõõdupuude poole. PISA raames ei mõõdeta sugugi vaid õpitulemusi, aga ka õpetaja-õpilase suhteid, õpilase kodust olukorda, seda, kuidas õppurid ennast koolid tunnevad. Näiteks viimase puhul pole ei Eestil ega ka Soomel suurt midagi hõisata.“

Heidmetsa sõnul OECD-d hoopis tunnustada maailma hariduselu sedavõrd põhjaliku analüüsi eest. „Pole nende süü, et saadud tulemusi sageli üheülbaliselt esitatakse ja kasutatakse.“ Psühholoogiaprofessori sõnul on PISA põhjal üldistamine ja haridussüsteemi ümberkorraldamine lühinägelik. „Täpselt sama lühinägelik, kui hakata Eesti riigieksamite pingerea põhjal oma mudilast jaburatele koolikatsetele pressima,“ lisas ta.

Ka Tartu Ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk leiab, et küsimused PISA testi mõõdetavate väärtuste kallutatuse kohta on õigustatud. Miku sõnul on hariduse üldine kasvatav ja arendav roll küll toodud välja riikliku õppekava üldosas, ent otsestes ainekavades nendele suurt tähelepanu ei pöörata. Ehkki Mikk möönab Eesti hariduse puudjääke selles, mis puudutab õpilaste kasvatamist kodanikeks, usub ta, et need väärtused peavad konkreetse riigi haridussüsteemis olema esindatud, et ka PISA testil häid tulemusi saavutada.

„Korruptiivne ühiskond ei saavutata PISA testis kõrgeid tulemusi,“ nentis ta. „PISA testis heade tulemuste saamiseks on tarvis õpilasi arendada ka valdkondades, mida otseselt ei mõõdeta. PISA test tõesti rõhutab arvulisi näitajaid, kuid nende näitajate tõlgendamine sõltub inimestest. See, et me hariduse kasvatavat efekti nii hästi mõõta ei oska, ei tähenda, et me peaksime loobuma PISA testist. Pigem peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas hinnata kasvatustöö efektiivsust koolis.“

Eesti hariduse suund

Eesti osaleb PISA testis alates 2006. aastast. Seni oleme endale rusikaga rinnale löönud, kuna tulemuste järgi pakume üht Euroopa kvaliteetsematest haridusprogrammidest. Väikese tundmatu riigi jaoks on see mõistetavalt suur asi. Ka Mikk möönab, et PISA testil võib Eesti hariduse suunamisel üsna suur roll olla. Samas ei pruugi see tema hinnangul kitsendava või negatiivse tulemiga olla, vaid mõnes osas hariduse arendamisele hoopis õiged sihid seada. „Ühes aines mõisteti 2009. aasta PISA põhjal, et hariduse sisu peaks olema elulähedasem ja selles suunas ka töötati intensiivselt. 2012. aastal saadi PISA testis oluliselt parem tulemus, mis tegelikult ka näitab, et meie õpilased on nüüd eluks paremini ette valmistatud,“ jääb Mikk lootusrikkaks. Ka haridusministeeriumi esindaja Maie Kitsing usub, et hea positioon PISA pingereas on riigile suur tunnustus. „Eesti positsioon riikide pingereas andis meile juurde eneseusku, mida vajame,“ märkis ta. „Hea on teada, et oleme teinud oma iseseisvusperioodil haridusevaldkonnas mõistlikke otsuseid. Samas on PISA põhjal on selgelt ilmnenud ka probleemid – eriti võrreldes teiste riikidega – ning nende lahendamisega tegelemegi.“

Ehkki kõik Eesti eksperdid kinnitavad kui ühest suust, et PISA on hea võimalus Eesti haridust teiste riikide taustsüsteemil konteksti seada ning et test näitab meile kätte kodumaise õpetamise kitsaskohad ning need valdkonnad, mida annaks veel arendada, kinnitab haridus- ja teadusministeeriumi esindaja Maie Kitsing, et Eesti kõrge edetabelikoha säilitamine pole eesmärk omaette. „Haridus- ja teadusministeerium on võtnud PISA tulemusi mõistlikult – hea on teada, milles ollakse tugev ja kus on meie väljakutsed,“ arvas Kitsing. PISA koordinaator Gunda Tire kiinitusel lähtutakse õppekavade koostamisel eelkõige haridusest tervikuna. „Eesmärk on luua ühiskonnas jätkusuutlikkust, mitte ühe konkreetse uuringu maksimaalsed tulemused,“ selgitas ta. „Iga riigi haridus põhineb eelkõige oma riigi kultuurikontekstil ning PISA uuringust saadakse inspiratsiooni oma hariduse analüüsimiseks ja järelduste tegemiseks.“

Tire lisab, et kõrge koht PISA uuringus on tulemus, mitte põhjus. „Meie tulemused olid kõrged juba TIMSS (Trends in International Mathematics and Science Study ) 2003. aasta uuringus, aga ka varasemates PISA uuringutes. Samas on PISA teiselt poolt juhtinud tähelepanu ka Eesti hariduse kitsaskohtadele, mis on eriti väärtuslik,“ möönab Tire teatavat mõju sellele, kuidas kodumaist haridust teiste riikide kontekstis nähtakse. Ka Mati Heidmetsa hinnangul on PISA pigem kinnitus kui eesmärk. „Kui mõne maa haridusjuhid seavad riiklikuks eesmärgiks tõusmise PISA järjestuses, siis tuleks nad kiiresti välja vahetada,“ märkis ta.

Gunda Tire sõnul on erinevused koolide ja õpilaste vahel on suured ja siit võib tulla ka rahulolematus testi endaga. „Samas on PISA andmed võimaldanud ka leida, millest võivad need erinevused tingitud olla,“ leiab ta. Nende eelnimetatud erinevuste puust ja punaselt seinale kinnitamine ning eraldi välja toomine võib aga suurendada koolide endi klassivahet ning tekitada tunde, et PISA annab põhjust erinevate riikide haridus omalaadsesse klassisüsteemi seada.

Guardianis avaldatud avaliku kirja järgi oleks üheks võimalikuks lahenduseks, et ennetada PISA testi lõhestavat mõju, kaasata hariduse hindamisel ka süsteemiväliseid spetsialiste ja näitajaid ning lisada lauale rahvusvahelisele ja universaalsele ka kohalik ja rahvuslik kontekst. Põhiline, mis avalikule kirjale allakirjutanud akadeemikute edasistest ettepanekutest välja tuleb, on vajadus muuta hariduse hindamise süsteemi läbipaistvamaks ning vähem monopoliseeritumaks. Heidmetsa sõnul polegi PISA puhul probleem mõõtjas ega sõnumitoojas, vaid järeldajates. „Loomulikult on PISA praegu veel kitsas ja piiratud mõõtmisprotseduur, seda tunnistab ka OECD ise, üritades pilti laiemaks venitada,“ ütles ta. „Samas pole tänaste murede lahenduseks kitsa mõõtmise ärakeelamine, lahenduseks on mõõtmiste laiendamine ja tulemuste adekvaatsem mõtestamine.“

SA Innove PISA koordinaator Gunda Tire:

PISA uuringul on alati olnud oma pooldajad ja vastased. Nii näiteks eelmise aasta detsembris, kui avalikustati PISA 2012 tulemused, tekkis ülemaailmne diskusioon hariduse teemal ja uuringul oli nii pooldajaid kui vastaseid. Fakt, et uuringu raames üle maailma räägitakse haridusest, noorte oskusetest ja pädevustest, on igati positiivne. Positiivne on see, et 15-aastasel õpilasel on võimalik end teises riigis samalaadset testi lahendava eakaaslasega võrrelda. Uuringus osalemine annab riikidele võimaluse saada indikatsiooni oma hariduse kohta ja uurida teiste riikide kogemusi.

PISA uuring kaasab parimad oma ala spetsialistid üle maailma ja mõõdab teadmiste rakendamise oskust, millest inimeste heaolu ja toimetulek väga suures osas sõltub. Samas on igal uuringul olemas tugevad ja nõrgad küljed. On ka teised rahvusvahelised uuringud, näiteks TIMSS, mis mõõdab õpilaste teadmisi õppekavade järgi. Kuna riikides on erinevad õppekavad, on nende järgi palju raksem teha riikidevahelisi võrdlusi. PISA on populaarsem, kuna ta mõõdab oskusi ja pädevusi, mis on seotud reaalse praktilise eluga teatud vanuses.

On ka teised uuringud erinevatele sihtrühmadele, näiteks PIAAC, PIRLS, AHELO. Need kõik järjestavad riike ja on teevad oma järeldusi. Edetabelid on uuringu see osa, mis aitab rahvusvahelist uuringut populariseerida. Ehkki igasugune võrdlemine on delikaatne küsimus, võrdlevad inimesed end teistega iga päev ning selles ei ole midagi enneolematut. Kui võrdlemine aitab riikide haridusalast taset parandada, on see suurepärane. See, millises suunas on peab areng toimuma, ongi arutelude küsimus ning seda kajastab ka nimetatud Guardiani artikkel.

Miina Härma gümnaasiumi direktor Ene Tannberg:

PISA testid hindavad hariduse kvaliteeti teatud valdkondades. Seal on matemaatilised oskused, loodusteaduslik kirjaoskus ja funktsionaalne lugemine. Need on küll hariduses väga olulised koostisosad, aga ehk ei teadvustata, et PISA mõõdab siiski vaid ühte osa hariduse kvaliteedist, mitte haridust tervikuna. Ma kardan, et probleem ongi see, et ei süveneta sisusse ja tehakse üldistusi, mida PISA test ise ei taotlegi. Kui mõõdetakse tõesti loodusteaduslikku kirjaoskust, matemaatilist kirjaoskust ja funktsionaalset lugemisoskust, siis selle põhjal me saame küll teha järeldusi ühtede või teiste haridussüsteemide kohta, aga need ei ole ju absoluutsed. Ei ole nii, et õpid ära ja nii ongi; ta mõõdab arusaamist, analüüsi, järelduste tegemist.

Oma ainekavade ja õppekavade koostamisel ei ole me selle peale mõelnud, et me mingisugustes testides head välja paistaksime. Me mõtleme ikka selle peale, kuidas sellega, mida me siin koolis õpetame ja mida õpilastega teeme, õpilasi tulevikus paremini hakkama saamiseks ette valmistada; kuidas nende analüüsioskust ja silmaringi avardada nii, et nad teaksid fakte, aga oskaksid ka nende faktidega midagi peale hakata. Me küll teame enda PISA tulemusi ja me rõõmustame nende üle, aga see ei ole meie jaoks prioriteet.

Eesti testitulemused juhivad tähelepanu mõningatele kohtadele, millele tuleks rohkem tähelepanu pöörata. Selleks ei pea hariduspoliitikat ja õppekavasid muutma: õppekavades on tegelikult vajalikud põhimõtted olemas, vaja oleks need ka ellu rakendada. Peame vaatama, et õpilane oskaks õpitud fakte ka rakendada. See ongi see osa, mida tuleks PISA testidel tõsiselt võtta: need siiski näitavad mingisugust võrdlust. Ma saan aru, et igasugused tabelid ja edetabelid on kurjast, aga PISA siiski annab põhjuse mõtiskleda ja analüüsida oma tegevuse üle. Eesti haridusstrateegias tuleks seada kaugemad eesmärgid, mis oleksid päevapoliitika ülesed, ja selle kavandamisel on mõistlik arvesse võtta ka PISA tulemusi: pöörata rohkem tähelepanu rakendusoskustele, üldistusoskustele.