Eestlasest piraaditõrjuja: meid saadeti laevale ilma relvadeta, plätud jalas
"Minu lugu hakkas peale jaanuaris, kui Rahvusraamatukogus toimus väike konverents. Seal räägiti firmast nii ilusasti. Üks mees küsis seal, et kui kõik on nii ilus, siis midagi peab ju ikka halba ka olema? Selle peale vastati, et pole midagi halba. Pärast seda hakkasin tegutsema, et kaitseväest ära saada ja sinna firmasse minna. Poole peal saadeti meil, mida peab ära tegema ja et kõik makstakse kinni. Vaktsiinid said tehtud, aga rahadest ei saanud tagasi mitte sentigi," meenutab endine kaitseväelane.
"Sõitsin välja esimest korda aprilli viimasel nädalal, peale minu oli veel kolm meest. Selleks hetkeks lubati muidugi lepingut, umbes nii, et “kui lennujaama jõuate, siis teeme sealsamas lepingu”.
POlnud lepingut, raha ega relvi, ainult plätud olid jalas
Kui kõik mehed koos, siis kiiremas korras saadeti hoopis lennukile ja minekut. Lepingust polnud haisugi. Esimene peatus oli Kairos, Egiptuses. Seal saadeti peaaegu kohe pärast lendu laevale. Enne laevale minekut küsisime agendilt, kes meid sadamasse viis, et kus on relvad ja
kuluraha (raha, mida sai kasutada esmase ostmiseks ja vajadusel viisade soetamiseks). Neid ei olnud ja viidi ikkagi laevale. Kapten oli maruvihane ja üllatunud, et meil midagi polnud. Vaid kaks kätt taskus ja plätud jalas.
Hakkasime meestega siis koheselt lõiketraati, tuletõrjevoolikuid ja kõike enesekaitseks ette valmistama ja paigaldama. Kui olime läbinud Suessi kanali, saime läbi pikkade läbirääkimiste ka relvad. Pikkade läbirääkimistega sellepärast, et raske oli saada kontakti nii Eesti-poolse esindajaga kui ka ameeriklastega. Djiboutist saime kolm poolautomaatset M16 koos kuue salvega. Selle kohta ei ütle midagi halba, sest relvad olid ausad ja töötasid väga korralikult.
See reis läks muredeta ja maabusime Galles, Sri Lankal. Seal olime hotellis paar päeva. Imelik oli see, et üks meie meestest võeti ära ja saadeti teise meeskonda. Meeste ümbertõstmist märkasime ka teistes tiimides, kellega saime hiljem erinevates hotellides kokku. Samuti olid toimunud mingid muudatused nn lepingus seoses maksmistega. Väga raske oli kellegagi ühendust saada, sest ei vastatud meilidele ega kõnedele.
Briti piraaditõrjujate varustus oli tip-top
Sri Lankalt liikusime ära ja saime õnneks samad relvad. Moona aga anti oluliselt vähem. Enne laevale minekut kohtasime ka brittide laevakaitsemeeskonda, kes näitas meile oma varustust. Ütlen lühidalt – neil olid kõik asjad, mida on vaja selliseks tööks. Meditsiinikohver, relvad nii lähi- kui kaugvõitluseks, luure informatsioon kogu kaaperdatud laevade kohta jne.
Reis Sri Lankalt Djiboutisse oli samuti edukas ehk siis ilma kontaktideta, aga kahtlast liikumist nägime. Päevinäinud tanker alustas meie kursil liikumist. Kapten püüdis pidevalt ühendust võtta tundmatu alusega, aga tulutult. Olukord lahenes ise, sest jälitav tanker tõmbas eemale ja jätkas hoopis teisel kursil meist eemal. Põhjus võis olla meie nägemine sillas.
Mehed vaevlesid palavuses ja kõhutõves
Djboutis viidi meid kohaliku hotelli, kus avastasime, et nn lepingus on jällegi mingi muudatus sisse viidud. Seal kohtasime ka teisi meeskondi, kes rääkisid oma seiklustest ja kuidas mõni mees on olnud merel juba rohkem kui kaks kuud ning pole saanud selle aja eest sentigi. Istusime
seal kuskil 10 päeva ilma tööta, palavuses ja paari puhta särgiga. Kuna meil polnud mitte mingit esmaabipakki, siis mehed vaevlesid kõhutõbede käes. Õnneks olid kohaliku hotelli inimesed väga sõbralikud ja aitasid meid, kui häda käes. Kuna hotell polnud just mitme tärniga, siis sellest tingituna polnud toit just kõige kõhusõbralikum, aga ellu jäime.
Saime Aafrikast minema. Saime uue laeva ja meie õnneks oli merel kogu reisi vältel torm ja mussoonvihmad. Relvad, mis saime olid närused. Roostes, hooldamata ja võimalik, et isegi ei töötanud. Tanker ise oli oma viimasel reisil. Konkreetne alus oli olnud piraatide käes
päris mitu kuud ja see oli jube, mis seal valitses. Kõik oli must ja räpane, haises ning midagi korralikult ei töötanud. Ütleks, et oli hea kogemus, aga tagasi enam sellisele laevale ei tahaks.
Lepingut muudeti pidevalt, palk hilines
Jõudsime otsaga tagasi Sri Lankale, kus avastasime, et palk oli puudulik. Samuti oli tehtud jälle mingid muudatused lepingus, millest saime teada alles siis kui olime laevalt maas. Erinevad rahad, mida pidime saama ehk siis boonused oli puudu ja üldse oli imelik summa. Seal avastasime, et palkasid arvutatakse läbi imeliku valemi ja põhimõtteliselt kui merel pole ja istud hotellis, siis palka üldse ei saa.
Hakkasime protesteerima, et enne merele ei lähe, kui rahad kontodel. Lõpuks ütlesime, et läheme kas või Soome saatkonda, et koju saada, ning siis tulid lennupiletid kiirelt.
Meie meeskonda ei tahetud saata koju, vaid hoiti lihtsalt seal Sri Lankal hotellis kinni. Igapäev oli päev, kui pidime välja sõitma. Saadeti laevade infod ja saabumise ajad, aga meile ei tulnud keegi vastu. Pärast kolme reisi saime koju. Rahad saime lõpuks kätte, vähemalt mina sain.
Teine väljasõit. Juba teadsime meestega, et kuhu läheme. Saadeti lennuga Omaani. Olime hotellis paar päeva ja liikusime laevale. Tuli välja, et laev oli olnud mitmeid kuid piraatide käes ja vajas
meeletult tööd. Meie suurim probleem oli järjekordselt relvad. Neid lihtsalt ei olnud. Ootasime lihtsalt sadamas umbes neli päeva, aga siiski saime kolme peale kaks relva, mis olid hooldamata ja mitte kõige paremas olekus. Saime ka kolm salve ja käputäis moona.
Piraadid ründasid vaatamata hoiatuslaskudele
Reis sai pihta hakata. Liikusime Fujairahisse, Omaanis. Olime seal natuke aega ja liikusime sealt lõunasse Sri Lankale. Tagasiteel oli meil kontakt arvatavate piraatidega. Väike paat koos kahe mootoriga liikus suurel kiirusel meie aluse poole ning ning tiirutas. Sõitis tankeri eest läbi ning sõitis silmapiiri poole, aga siiski hoidis samat kurssi. Hoidsime pidevalt silma peal neil, sest kahtlane liikumine tähendab juba võimaliku rünnakut. Meie kartused said teoks ning rünnak tuligi.
Paadis oli näha kaht meest ja redel, mida nad kasutavad laevadele peale tulekuks. Tegime hoiatuslasud õhku, lootes, et see peletab nad eemale, kuid seda ei juhtunud. Rünnak jätkus. Liikusid meie alusele lähemale, hakkasime tulistama skifi lähedale vette. Nii uskumatu kui see
ka pole, siis rünnak jätkus endiselt. Viimased lasud olid juba paadi pihta, aga mitte seal olnud meeste suunas. Kui skifi ninast hakkasid puuliistud lendama, tõstsid nad käed üles ning peatasid oma paadi.
Jälgisime neid veel nii kaua, kui nad oli silmapiirilt kadunud. Seekord läks väga õnneks, et meie pihta ei tulistatud. Ülejäänud reis oli rahulik. Laevas korraldasime pidevalt drille ja õpetasime meeskonnale laeval, et kuidas ja mida teha, kui peaks rünnak tulema ja kui relvastatud valvet pole laeval. Gallesse jõudes läksime hotelli ja ootasime järgmist reisi.
Saime lõpuks ootamatult lennupiletid koju ja raha ootame siiani. Igatahes minu seiklus oli selle firmaga selline."
