Eestlase muljed Krimmist: kõrgemad pensionid, olematu pangandus, rahulolematud krimmitatarlased, kolmekilomeetrised praamijärjekorrad
Millises meeleolus on praegu Krimmi elanikud ja kuidas nad on rahul uue režiimiga?
Valdavalt on inimesed õnnelikud, et Krimm "pääses Ukraina käest". Inimeste arvates ei ole Ukraina kunagi Krimmist hoolinud, siia on investeeritud vaid riigijuhtide ja nende sugulaste lossidesse. Teed, elektri- ja sideliinid, torustikud ja kogu taristu on Nõukogude-aegne.
Tegelikult on vilets infrastruktuur ja kõrge korruptsioon muidugi kogu Ukraina probleem, Ukrainal lihtsalt pole oma valitsustega seni vedanud. Kuid see ei ole Krimmi inimeste meelest argument – nemad ei pea Ukrainat oma kodumaaks ega muretse kuigipalju sellepärast, mismoodi ukrainlased oma maa üles ehitavad. Ukraina oli viimased aastakümned lihtsalt nende peremees - nende hinnangul halb peremees. Nüüd nad loodavad, et uus peremees on hoolsam.
Kriitikat kohtab eelkõige olmesituatsioonis. Nii näiteks ei toimi Krimmis pangandus, siia ei saa isegi Western Unioniga (veebipõhise rahaülekandeteenuse osutaja - K.A) raha saata. Ukraina pangad on kadunud ja Vene pangad ei julge sanktsioonide kartuses siia tulla. On mingid tundmatute pankade kontorid, kus saab teha makseid. Inimesed seisavad järjekorras, sest pangakontoreid on liiga vähe. Pangaautomaadid ei tööta, maksekaardid samuti, kogu elu käib rublades. Loodetakse, et see on ajutine segadus, mis peagi laabub. Ukraina pankade kadumisega kadus ka kohustus maksta tagasi laenusid. Meie giid Sevastopolis rääkis, kuidas ta on tulutult püüdnud otsida võimalusi, et oma laenumakseid siiski jätkata, kuid see ei ole õnnestunud. Niisiis usun, et uus olukord rõõmustab paljusid Krimmi laenuvõtjaid.
Koguni väga kriitilised on inimesed praamijärjekorras. Selleks on ka põhjust, sest ainus turvaline tee Krimmi, praamiühendus üle Kertši väina, on allpool igasugust arvestust. Inimesed ootavad kilomeetritepikkuses järjekorras oma ülesõiduvõimalust. Praamid on vanad ja väikesed ja broneerimssüsteem puudub. Lisaks kõigele käib reisigraafiku kinnitamine ilmselt Kremli kaudu, sest täis laaditud laev ei stardi enne, kui sõiduplaan ette näeb. Kasutasime hädavalet ja nihverdasime end suuremast kolmekilomeetrisest järjekorrast mööda. Sellegipoolest kulus meil ülesõidule 5 tundi.
Eeldan, et krimmitatarlased, keda on Vene impeerium ajalooliselt oma kodumaalt välja surunud ja keda on ka Nõukogude režiimi ajal represseeritud, on teistest rahulolematumad?
Nad on valdavalt mures ja nördinud, et nad on taas Venemaa meelevalda sattunud. Ei, neid ei ähvarda täna väljasaatmine nagu 70 aasta eest. Kuid Venemaad usaldama ei hakka see rahvas küllap kunagi.
Keskealine töötaja Bahtšisarai khaanipalees kirjeldas meile küüditamise õudusi oma ema mälestuste põhjal ning lisas: "Just saime rahvana jalad alla ja jälle on Vene võim tagasi!" Meie kodumajutuse peremees ütles, et Ukrainas tundsid nad end kindlamalt, praegu on kõhe. Vaimulik Starõi Krõm (krimmitatari Eski Qırım) ütles mulle mošees: "Eks näeme ja vaatame, oluline on rahvana alles jääda… tulgu mis tuleb..."
Nad on valinud Vene võimu mittetunnustamise tee. Kes tahab seda omal nahal kogeda, külastage iidset khaaniriigi pealinna Bahtšisaraid. See linn on ka täna krimmitatarlaste keskus, nüüd ka veel vastupanukeskus. Esiteks linnapilt. Autode armatuurlaudadel ei lehvi siin mitte Vene lipud, nagu mujal Krimmis, vaid krimmitatari lipud, ka politseiautodel. Ametiasutustel on kohustuslike Vene ja Krimmi Vabariigi lipu kõrval ka krimmitatari lipp. Nende kohvikud ja söögikohad ei paku islamiusu tõttu alkoholi ja siinne rahvas ei kavatse osaleda Vene võimu korraldatavatel valimistel.
Muidugi see kõik ei loe, sest tatarlasi on Krimmis alla 15%. Aga see ei jää nii igavesti. Kui venelaste iive on Krimmis negatiivne, siis tatarlasi sünnib täna üle kahe korra rohkem kui sureb. Kui see nii jääb, ei lähe sel rahval kaua, et valitsevaks rahvaks tõusta.
Mis on peamised tuntavad muudatused, mida seoses Venemaa koosseisu minekuga juba on läbi viidud?
Turisti jaoks – kellal on Moskva aeg ja poes kehtib rubla. Veel ei kehti öine alkoholimüügi keeld nagu Venemaal ja Eestis. Kahjuks ei kehti veel ka Venemaal viimaste aastatega palju paranenud liikluskultuur, näiteks jalakäijate ülekäiguõiguse austamine. Kohalike jaoks on oluline, et sissetulekud on kasvanud ja autokütus, gaas ning kommunaalteenused on odavnenud.
Sõjalisest aspektist on peamine muutus, et nüüd on Sevastopolis uued ja võitlusvõimelised Vene laevad. Varem hoiti siin baasis nõukaaegset vanarauda.
Kõige märimisväärsem muudatus on seni olnud oluline pensionitõus. Ukraina keskmine pension oli umbes 100 eurot, nüüd kerkis see 50% ehk umbes 150 euroni. Järgmise aasta jaanuarist tõuseb pension veel umbes 50 eurot. Pole just paha algus...
On ennustatud, et pärast Vene koosseisu lülitamist muutub Krimm raskesti ülalpeetavaks ja selle olulisim rahaallikas ehk turism hakkab kiratsema. Kui palju praegu turiste näha on ja kust nad peamiselt tulevad?
Ei, rannad tühjad ei ole, nagu meil arvatakse. On üsna täis, kuigi jah, eelmistel aastatel oli peale kella kümmet raske rannas kohta leida, kuhu end maha toetada. Sel aastal nii hull ei ole. Rahvast on vähem kõiksugu ekskursioonidel. Käisime laevareisil Jaltas - umbes 80-kohalises laevas oli ehk 30 inimest. Varasemalt on kohad täis olnud. Täna käisime Džur-džur juga vaatamas, üles mäkke viidi UAZikuga. Peale meie oli veel 4-5 UAZikut sõidus, ootel seisis neid ca 20 tk.
Sellega seoses ka üks lõbus seik, mis ilmekalt näitab siinse rahva suhtumist: mingil hetkel ei läinud UAZik käima ja juht seletas, et auto on muidu korralik, aga seda on Ukraina varuosadega parandatud ja vot, need varuosad ei tööta.
Krimmi turist on sel aastal 100% venemaalane. Varem oli venemaalaste ja ukrainlaste suhe enamvähem pooleks, kuigi ka need ukrainlased olid tegelikult Ukraina venelased. Lääne turist on Krimmis koguaeg olnud pigem haruldus, kuigi üksikuid kohtab ka täna. Ka ühte eestlast kohtasime.
Kuidas äridel läheb? Kust on pärit poekaup ja millised on hinnad?
Kaubad poodides on peamiselt Ukraina kaubad. Ukraina poolelt ei ole Krimmi kaupadega varustamine katkenud, kuigi uudistest oli mulle jäänud teistpidine mulje. Toidukaupadel ja õlledel on ka valmistamise kuupäevad küljes, mis näitavad, et nii see tõesti on.
Autokütus tuuakse Venemaalt ja Krimmi varustab bensiini ja diisliga käsu korras Gazprom. Kütusepuudust tanklates esinenud ei ole. Kütuse hinnad tanklates on ca 10% kõrgemad kui Venemaal, kuid ligi 30% madalamad, kui need olid Ukraina ajal. Liiter autokütust maksab umbes 70 eurosenti, pool liitrit õlut rannabaaris umbes 30 eurosenti.
Mobiiliside on endiselt Ukraina oma, suunakood +38. Vene kompaniid ei ole seni siia jõudnud, kuuldavasti eriti ei taha ka. Ostsime Ukraina MTS kõnekaardid, nii on omavahel rääkimine tasuta. Eesti kõnekaartidega läheks see väga kalliks.
Reisite hetkel koos perega. Kui ohutu Krimmis on?
"Krimmi, kas ei karda?", imestas Eesti piirivalvur Luhamaal, kui vastasin tema küsimusele meie reisi sihtkoha osas. Vähem imestunud polnud ka ametnikud Vene kontrollpunktis. "Seal käib ju sõda!"
"Lugesin, et sõitsite sõjakoldesse. Hullud!" saabus sõnum ühelt tuttavalt mu mobiiltelefoni kohe kui kohal olime.
Mitte mingit sõda siin ei ole. Me ei ole kahe nädala jooksul näinud siin mitte ühtegi sõjaväelast, ka sõjatehnikat mitte. Meid ei ole peatatud ega kontrollitud, kuigi me reisime ringi dokumentideta, et neid mitte kaotada – need on meie üürikorteris. Ei ole siin ka mitte mingisugust sõja võimalusele viitavat õhkkonda. Krimm on täiesti rahulik ja lõbus/sõbralik Krimm nagu see alati on olnud, käime siin juba kümmekond aastat järjest suvitamas. Käime matkamas, veepargis, delfiinitsirkuses, einestame mõnusates söögikohtades ja tunneme end hästi. Me pole ainsad, kõik puhkavad siin peredega.
Kas kohalikud ei karda, et nende side välismaailmaga halveneb?
Krimmi side läänemaailmaga oli ka varem nõrk. Nad ei oska ses osas midagi karta.
