Samal ajal võttis Eestis hoogu uus rahvuslik ärkamine ja sinimustvalget lippu hakati aina julgemalt avalikult näitama. Reinmann oli palunud endale kodust saata mõned ajalehed, et Eestis toimuvaga kursis olla. Suureks üllatuseks oli ajalehepaberile trükitud vabalt lehviv Eesti Vabariigi lipp. Reinmann haaras kiiresti võimalusest, otsis välja õiget värvi kangad ja õmbles niigi ülemustel meele mustaks teinud ohvitserisärgi varrukale sinimustvalge lipu. Loomulikult ei jäänud see märkamata.

Milles küsimus?

„Mis see on?” küsis komandör Reinmannilt. „See on Eesti Vabariigi lipp. See on nüüd meil lubatud. Milles küsimus?” vastas ta komandörile. Sinna see asi ei jäänud. Järgmisel hommikul, kui Reinmann köögis teistele süüa tegi, kogunes ülejäänud väeosa tavapärasele rivistusele.

"Komandör nimetas mind fašistiks, Eesti Vabariigi lippu nimetas ta haakristiks ja mind tahtis kartsa panna."

„Meil on väeossa tekkinud fašistid, kes kannavad avalikult varruka peal svastikat,” pahandas komandör rivi ees. Kui mehed rivistuselt sööklasse jõudsid, räägiti lugu ka Reinmannile. Eesti rahvuslipp käe peal, söötis köögitoimkonna liige mehed ära ja läks politruki juurde. „Meie komandör nimetas mind hommikusel rivistusel fašistiks, Eesti Vabariigi lippu nimetas ta haakristiks ja mind tahtis kartsa panna,” kurtis Reinmann pahaselt ja näitas ette Eestist saadetud ajalehed.

Eestlane soovis komandöri kohta raporti kirjutada ja nõudis, et talt palutaks rivi ees vabandust.

Kartsa teda ei saadetud, aga vabandust ka ei palutud. Kurjustanud ohvitser tuli Reimanni juurde ja selgitas, et ta ei tea, mis Eestis parasjagu toimub. „Ära liiga südamesse võta,” ütles komandör. Selle lipuga tuli Reinmann Eestisse tagasi.