Eestit ohustab idast tulenev orjakaubandus

Justiitsminister Rein Langi sõnul tuleb Eestis hakata inimkaubandusega võitlema nüüd ja praegu, et ei korduks narko- ja aidsiprobleemi alahindamisega saadud valus õppetund.

Lang meenutas neljapäeval ajakirjanikele, kuidas 1990. aastate alguses naeruvääristati Eestis nii narko- kui ka aidsiprobleemi. Siis öeldi, et Eestis ei saa midagi sellist kunagi olema. Hilisem ajalugu on näidanud, et need valdkonnad on Eestis probleem ülemaailmsel tasandil.

“Ma ei taha, et midagi sellist korduks inimkaubandusega,” toonitas Lang. Tema sõnul on Schengeni lepinguga ühineval Eestil oht saada tulevikus tänu idanaabrile moodsa orjakaubanduse transiitmaaks.

Valitsus kinnitas neljapäeval inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava aastateks 2006-2009. Arengukava toob välja strateegilised eesmärgid inimkaubanduse vastases võitluses ning peamised meetmed ja tegevused nende eesmärkide saavutamiseks aastatel 2006–2009.

Lang täpsustas, et inimkaubandus ei tähenda ainult naise müümist prostituudiks, vaid ka inimeste sundimist orjatööle. Tema sõnul võib juba praegu ehitusmeeste puuduse käes vaevlevas Eestis kohata objektidel ümbrikupalga eest illegaalselt tööd rügavaid kärumehi, kelle magamisase on kusagil külmal madratsil ning kelle pass on kellegi teise käes hoiul.

Inimkaubandusega kaasneb terve rida probleeme, kus ei piisa ainult koostööst siseministeeriumi ja justiitsministeeriumi vahel, vaid kaasata tuleb ka sotsiaalministeerium, nentis Lang.

Seadused, mille alusel inimkaubitsejaid süüdi mõista, on Eestis Langi sõnul täiesti olemas. Eesti kriminaalseadustikus on inimkaubanduse kohta kaheksa paragrahvi, millest kõige tõsisem käsitleb orjastamist, osutab minister.

“Küsimus on nende seaduste rakendamises ning ka selles, et inimesed, kes on langenud selle kuritegevuse ohvriks, tuleksid ja räägiksid ning annaksid sellest ahelast teada.”

Minister rõhutas, et inimkaubandusega on raske võidelda just seetõttu, et tegemist äärmiselt peidetud kuritegevusviisiga. “See aga on juba ohvriabi küsimus, sest mõistetavatel põhjustel ei tule need inimesed ütlema, et olen ületanud illegaalselt piiri, töötan siin paberümbriku eest ja magan külma madratsi peal.”

Põhjuseks võib Langi sõnul olla hirm nende samade orjastajate ees, kodumaal ootav kättemaks või kartus illegaalse riigisviibimise eest ootava karistuse ees. Seetõttu tuleb justiitsministri sõnul näiteks muuta seadusandlust nii, et inimkaubanduse ohvrid saaksid lihtsustatul kombel elamisloa või taotleda teatud toetusi. See on tema sõnul otsapidi juba tunnistajakaitse küsimus.

Küsimus on ka avalikkuse suhtumises. “Neisse, kes on äärmiselt häbematu kuriteo ohvriks langenud, tuleb suhtuda kui ohvritesse, mitte nagu ullikestesse, kes on vabatahtlikult sinna jõudnud.”

Kommenteerides mustanahalise prostituudi taotlust saada Eestis elamisluba, lausus Lang, et ta pole selle juhtumiga kursis, aga kui neiu siinviibimine on seotud inimkaubandusega, on tema elamisloa taotlus õigustatud.

Inimkaubanduse vastu võitlemise arengukava sisaldab inimkaubanduse probleemide kaardistamist, avalikkuse teavitamist, spetsialistide oskuste ja koostöö arendamist, piirkontrolli ja töövahenduse kontrolli tõhustamist, paremat reageerimist kuritegudele ning ohvrite abistamist ja rehabiliteerimist.