Pevkur selgitas, et uussisserändajate hulka ei arvestata vaid pagulasi, vaid rõhuva enamuse nendest moodustavad Eestisse tööle, õppima või oma perekonnaliikmete juurde elama asuvad välismaalased nii Euroopa Liidu riikidest, keda eelmisel aastal oli 3176, kui ka kolmandatest riikidest, keda eelmisel aastal oli kokku 4928.

"Ja kui me võtame nüüd siit kitsamalt, siis rahvusvahelise kaitse saajaid sellest suurusjärgus 8000 inimesest, kes eelmisel aastal Eestisse tulid kas siis Euroopa Liidust või väljastpoolt Euroopa Liitu, oli eelmisel aastal vaid üks protsent ehk 78 inimest," märkis Pevkur.

Eestilt on aastatel 1997-2015 rahvusvahelist kaitset taotlenud 821 inimest ja kaitse on saanud 172 inimest (neist 88 pagulast ja 84 täiendava kaitse saajat).

2015. aastal esitati 226 rahvusvahelise kaitse taotlust (2014. aastal esitati 147, 2013. aastal 97, 2012. aastal 77) ja kaitse sai 78 inimest.

Kõige rohkem rahvusvahelise kaitse taotlusi on läbi aastate esitatud Eestile Ukrainast, Venemaalt, Gruusiast, Süüriast ja Afganistanist.

Pagulane on inimene, kelle kaitsevajadus on tuvastatud. See tähendab, et tal on põhjendatud tagakiusukartus rassi, usu, rahvuse, ühiskondlikku rühmitusse kuulumise või poliitilise meelsuse alusel ning talle on antud kaitse 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni alusel.


Täiendava kaitse saanud isik on välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, kuid kelle väljasaatmine või kodumaale tagasisaatmine võib talle kaasa tuua tõsise ohu (näiteks surmanuhtlus, piinamine, muu ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine ja karistamine, rahvusvaheline või riigisisene relvakonflikt).


Rahvusvahelise kaitse saaja on 
välismaalane, kes on tunnistatud pagulaseks või täiendava kaitse saajaks ja kellele on antud teises riigis tähtajaline elamisluba. Rahvusvahelise kaitse saamine ei tähenda automaatselt kodakondsuse saamist.