Eesti välispoliitika hägused eesmärgid
“Pärast liitumisi on Eesti välispoliitikast õhk välja läinud” või “on jäädud loorberitele puhkama” — nii kirjeldavad Eesti Päevalehele olukorda eksperdid, kes ühel või teisel põhjusel ei nõustunud oma nime all kriitikat tegema.
Jättes kõrvale nn kõva julgeoleku ehk militaarsed missioonid, leiavad eksperdid üsna üksmeelselt, et Eesti paistab aina vähem silma omapoolsete algatustega või võimega rahvusvahelises elus päevakorral olevatel teemadel kaasa rääkida. “Meie välisministeerium ja poliitikud peaksid Euroopas tulema välja uute ideedega, kuid mitte midagi ei tehta. Eestil puudub tervikuna idee igas valdkonnas ja see on kurb. Oleme nagu “maakad”,” nendib kogu iseseisvusaja välispoliitika juures olnud tegija.
Teiste arvamused kattuvad sellega: “Eestil ei ole eesmärke või need on parimal juhul hägused. Inimesed, kes tegutsevad välispoliitikaga — kas ministeeriumis, peaministri kantseleis või presidendi juures — ei saa ka täpselt aru, mis need eesmärgid on. Tihti süüdistatakse ametnikke, kui aga visiooni poliitilisel tasemel pole olemas, siis mida ametnikud saavad teha,” sõnastatakse probleemid.
Eestit kaugemalt vaatav ekspert tunnistab ka, et Eestil on tõesti vaid üks teema ehk uued demokraatiad. “Kõik muu on üks suur valge laik,” nendib ta enda jaoks kujunenud pilti, lisades, et see on jälle küsimus poliitikutest, kes peaksid andma aimu, mis see sisu võiks olla. Tema soovitusel võiks Eestil olla vähemalt kolm, aga võib-olla isegi viis teemat, kus saaks kaasa rääkida. Nende seas mainib ta kliimamuutusi või inimõigusi. “Ükskõik siis, kas Ladina-Ameerikas, Hiinas, Aafrikas, see temaatika jääb alati samaks. Ei pea spetsialist olema, et seda asja ajada,” räägib ta.
Eesti tundmatusega seostub paljude ekspertide sõnades avalduv mure, et Eesti on kaotanud võime iseenda eest seista ja oma eesmärke aktiivselt tutvustada. Eriti on eksperte valvsaks teinud pronksiöö sündmuste ajal avaldunud võimetus oma seisukohti ja muresid maailmas tutvustada. Lucas ütleb otse-sõnu, et see, kuidas välisministeerium ei võtnud vastu telefonikõnesid rahutustele järgnenud nädalavahetusel, oli lihtsalt väljapaistev läbikukkumine.
“Ma mäletan hästi 1990-ndatest, kui ma katsin ajakirjanikuna tervet Ida-Euroopat. Eesti erines teistest seepärast, et ametnikud helistasid ajakirjanikele ehk Eestil oli aktiivne välismaale informatsiooni edastamise poliitika, mis oli postkommunistlike riikide seas ainukordne oma täpsuses ja energias. Aga see on selgelt kadunud,” tõdeb ta.
