Ametlik Eesti riik kiidab suhteid brittidega, ent Afganistanis brittidega kokku puutunud Eesti mehed räägivad natuke teistsugust juttu. Brittide suhtumine on nende sõnul eestlaste suhtes tihti üleolev ning eestlased peavad kogu aeg tõestama, et me pole barbaarsed Aasia nomaadid.

"Ameeriklased võtavad sind kiiremini omaks, nad on rahvusvahelise koostööga rohkem harjunud," lausus Delfile üks kaitseväe välisoperatsiooni planeerimise ja läbiviimisega kokkupuutunud isik. Brittide puhul tuleb tema sõnul end kogu aeg rohkem tõestada, et me ikka suudame ja oskame, nende suhtumine on ikka veel üsna impeeriumiaegne.

Samas sõltub tema sõnul palju ka konkreetsest ülemast, sest läbisaamine eri inimestega kipub olema erinev. Samas arvas ta, et üksikute sõdurite tasandil pole eestlaste ja brittide läbisaamine üldse kehv ning enese tõestamise vajadus on isegi Briti armee sees, kui üksusesse saabub näiteks keegi Põhja-Iirimaalt.

Vajadusest enda oskusi brittidele tõestada, milleks kulus tal terve kuu, on avalikult rääkinud ka näiteks Afganistanis kirurgina töötanud Tiit Meren.

Ning Eesti kaitseväe ja õigussüsteemi hammasrataste vahele jäänud kaitseväe ohvitser Rene Toomse on oma blogis oma läbielamisi kirjeldades brittide suhtes oluliselt kriitilisem kui ameeriklaste suhtes.

Seda, et Afganistanis kõrvuti sõdivate eestlaste ja brittide suhted pole alati väga head, kinnitas Õhtulehele ka brigaadikindral Urmas Roosimägi. "Minu isiklik arvamus on, et mina läheksin hea meelega lahinguväljale ameeriklastega," lausus Roosimägi.

Siia tuleks lisada veel hulk anonüümseid jutte selle kohta, kuidas eestlased ja britid omavahel Afganistanis kuigi hästi läbi ei saa, sest brittide suhtumine on eestlaste arvates üleolev. Samas ameeriklasi kiidetakse peaaegu eranditult asjaliku ja lugupidava suhtumise tõttu. Kui see oleks kaitseväelaste teha, sõdiks nad Afganistanis ameeriklaste juhtimise all.