Eesti noorsootöö keskus: laste ja noorte diskrimineerimine huvitegevuse omandivormi tõttu on lubamatu
Kohaliku omavalitsuse ülesanne on luua oma noortele parimad võimalused enese arendamiseks ja teostamiseks läbi huvihariduse ja huvitegevuse ning noorsootöö laiemalt. Neil on võimaluste pakkumisel ja rahastamisel võtmeroll, mistõttu on oluline, et noorsootööd planeeritaks tervikuna ja pika perspektiivitundega. See tähendab muu hulgas, et omavalitsus ei tohiks noorte huvide toetamisel teha vahet teenusepakkuja õiguslikul vormil.
Enamik Eesti linnu ja valdu on huvihariduse andmise olulises osas delegeerinud kogukonnale ehk mittetulundusühingutele, kes leiavad sobivaimad juhendajad, viivad ellu just neid tegevusi, mida lapsed ja noored soovivad ning toetavad nii terve kogukonna mitmekülgset arengut.
Selline lahendus on osutunud pragmaatiliseks ja mõistlikuks. Ükski omavalitsus ei suuda ega pea ise katma kõikide noorte huve, mis tõttu koostöö eraõiguslike teenusepakkujatega on loomulik ja tegelikult ka vältimatu. Näiteks seal, kus tegevuste pakkumine on liiga kallis ja turg väike, korraldab KOV huvitegevust oma kätega ning seal, kus on rohkem tegijaid ja kulud väiksemad, subsideeritakse erapakkujaid.
Eelistades ainult ühte vormi, nt munitsipaalomandit, annab omavalitsus mõista, et ei hooli noorte huvidest võrdselt ega soovi neid nende valikutes toetada. Kui utreerida, peab lapsevanem sellises olukorras maksma omast taskust kinni nii enda laste huvitegevuse kui ka munitsipaalhuviringid sõltumata sellest, kas tema laps seal osaleda soovib või mitte. Oma lapse jaoks ta omavalitsuselt aga toetust ei saa. Kui vanemal sellist rahalist võimekust ei ole, on tegelikuks kaotajaks laps või noor, kes võib ilma jääda võimalusest end teostada ja arendada just selles valdkonnas, mis talle huvi pakub. Noor ei pea kannatama seetõttu, et omavalitsus tema huvi ja valikut ei soosi, kuid erahuvikooliks vanemal raha ei jätku.
Omavalitsuse jaoks pole küsimus ainult rahastamises kui sellises, vaid võimaluses maksumaksja raha toel huvihariduse ja huvitegevuse arengut teadlikult ja terviklikult suunata. See tähendab ka kogukonna potentsiaali maksimaalset kasutamist noortega tegelemiseks, tööd omavalitsuse arengueesmärkide saavutamiseks ja kodanike võrdseks kohtlemiseks. Välistades mingi osa huvihariduse ja –tegevuse valdkonna tegijatest, ei saa me suuri eesmärke ju saavutada.
Riigipoolne täiendav toetus huviharidusele ja huvitegevusele on mõeldud muu hulgas just selliste kitsaskohtade likvideerimiseks. Omavalitsuse prioriteedid on olulised, kuid need ei saa olla kõrgemal lapse ja noore huvidest. Loodan, et juba järgmisest aastast avardab ka Tallinn huvihariduse ja –tegevuse suurt pilti ning viib samm-sammult laste ja noorte huvide toetamise võrdsetele alustele.
