Eesti Nokiaks sünnitav kodumasin?

Eesti naised on kodutöödega, rääkimata palgatööst, liiga hõivatud, et jõuaksid möödaminnes veel ka sünnitada, väidab sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhata Kadi Viik.

„Rahvastikuküsimusele lähenetakse Eestis 2006. aastal innukalt sama loogikaga, mis mujal maailmas oli kasutusel 10–15 aastat tagasi. Ma ei pea silmas riiklikku poliitikat, vaid retoorikat, mida rahvastikuküsimustest rääkides kasutatakse, ja ka poliitilisi lahendusi, mida üksteise võidu pakutakse,” kirjutab Kadi Viik Eesti Päevalehe koduleheküljel.

„Küll aga üritatakse Eestis probleemi lahenda üsnagi omapärasel viisil. Lahendusi otsitakse minevikust ja sageli küünib fantaasia vaid rahaliste skeemideni. Mis aga veel hullem — ei häbeneta lausa natsionaalsotsialistlikku retoorikat.”

Viik osutab, et paljudele on tuttav Hiina ühelapsepoliitika ja India steriliseerimiskampaaniad. „Näiteks sotsialistliku Rumeenia “sünnituspoliitika” kehtestas igakuise kohustusliku günekoloogilise kontrolli kõikidele 20–30-aastastele naistele, rasestumisvastaseid vahendeid ei müüdud, abordiõigus oli ülirangelt piiratud ja kehtis lastetusmaks. Tulemuseks ei olnud mitte kõrgem sündimus, vaid rohkesti lastekodulapsi,” märgib Viik.

„Läbikukkunud karistavatest ja sundivatest poliitikatest on muudes riikides õppust võetud — rahvastikuküsimusi on hakatud vaatama läbi inimõiguste prisma. Igal inimesel või õigemini paaril on õigus ise otsustada, kas, kus, millal ja kellega ta lapsi tahab saada. Kui Jüri ja Mari ei taha viit last, siis nad ei tee viit last! Nii lihtne see ongi.”

Viigi sõnul ei saa rasedust peale sundida. „Rasedus ei ole riigi ega rahva asi, see on puhtalt inimese enda otsustada. Eestis on õnneks inimõigused nii seadustes kui ka praktikas tagatud, taustal viljeldavas retoorikas aga mitte. Ühiskondlikku debatti kuulates võiks ennast pidada sotsialismiaegseks rumeenlaseks.”

Eesti pole ainus riik, kes madala sündimuse pärast muretseb, nendib Viik. „Igal pool, kus naistel on ligipääs haridusele, tööle ja tervishoiuteenustele, on sündimus langenud. Materiaalne heaolu ja ilmalik väärtusruum mõjutab ka asjade käiku. Kui keegi arvab, et eestlasi väljasuremisest päästvaks Eesti Nokiaks saab sünnitav kodumasin, siis seda päeva lihtsalt ei tule. Kodumasinad on meil kodutöödega — rääkimata palgatööst — liiga hõivatud, et jõuaksid möödaminnes veel ka sünnitada.”

Koostöös TLÜ rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudiga ja firmaga Saar Poll küsiti inimestelt uuringu raames, kes vastutab nende peredes teatud kodutööde tegemise eest. „Vastustest jääb mulje, et peredes, kus on kaks vanemat ja vähemalt üks alaealine laps, on naised justkui kodumasinad. Iga-päevase söögitegemise eest vastutab tervelt 78% naisi ja ainult 3% mehi. Pesupesemise ja triikimisega on lood veel kurvemad — vastutab 85% naisi võrreldes 2% meestega. Tubade koristamise eest vastutab 53% naisi ja 4% mehi,” märgib Viik.

„Seega teevad naised ära kõik rutiinsed igapäevased kodutööd, mehed tegelevad perioodilisemate ja võib-olla suuremate töödega. Loomulikult on tublisid mehi, kes panustavad kodutöödesse, ja peresid, kus asjad käivad teisiti, aga üldpilt on masendavalt must-valge.”

Viik tüdeb, et pere- ja tööelu ühitamise raskus on üks põhjus, miks heaoluühiskondades sünnib vähem lapsi. „Pere- ja tööelu ühitamine tähendab palju enamat kui sõimekohad või osaline tööaeg. Kohati näib valitsevat arusaam, et ainult naistel on vaja oma tasustatud ja tasustamata töid ühitada. Laste päevahoid ei lahenda probleemi, et lõviosa naisi peab ka oma täiskasvanud mehi toitma ning nende riideid pesema ja triikima. Lahendus oleks ainult see, kui mehed ise võtaksid enda kanda rohkem kodutööde koormat.”