Eesti missioonisõdurid saavad “ümbrikupalka”
Valupunkt 1 — missioonisõdurile “ümbrikupalk”
“Liitu kohe! Kaalukad tööriistad. Normaalne palk,” sirab missioonisõdureid treeniva ning välja saatva Scoutspataljoni kodulehel suur värbamiskuulutus. Tõepoolest, missioonil olles pole sõduri tasul justkui midagi viga. Üle 30 000 krooni kuus teenida pole probleem. Kuid reklaam jätab ütlemata, et normaalne palk tuleb enamasti kokku maksuvabast päevarahast. See võib olla isegi kolm korda suurem, kui on sõduri maksustatav palk. Jah, ka Soome ja Briti kaitseväelastele makstakse samasugust päevaraha, kuid selle osakaal isegi minimaalses kogutöötasus ei ole nii märkimisväärne.
Riik säästab päevarahana välja makstavatelt summadelt sissemaksete tegemise nii sõduri riiklikku pensionifondi kui ka pensioni teise sambasse. Ametnikud möönavad, et enamik missioonil käinutest ei jää pikemaks kaitseväkke teenima. Kes aga 20 aastat kaitseväes ei veeda, sel ei teki ka õigust saada kaitseväe pensionit ning vanaduses pakutav tugi oleneb maksustatud palgast nagu igal teisel inimesel.
Valupunkt 2 — kaitseväelastele kindlustus
Eesti paistab võrdluses olevate riikide kõrval silma ka sellega, et kogu kaitseväelaste tagatiste süsteem on riigi monopol. Riskide maandamiseks pole olemas mingeid täiendavaid kindlustusskeeme. Kaitseministeerium väidab, et “ükski Eesti kindlustusselts ei paku sellist kindlustust”. Kuid Soomes on olemas riigi poolt organiseeritud lisakindlustus. Ja Briti sõduritel on valida lausa kahe taskukohase spetsiaalselt kaitseväelastele suunatud kindlustusskeemi vahel, mis katavad vastavalt oma panuse suurusele nii vigastus- kui ka elu kaotamise riski!
Ministeeriumi ametnikud möönavad kuluaarivestlustes siiski, et küsimusega pole lihtsalt süstemaatiliselt tegeletud juba 2004. aastast. “Meie poole pole taolise küsimusega pöördutud,” sõnas kindlustusseltside liidu juhatuse liige Kristjan Niinemaa, kes aga kutsus ministeeriumi kohe küsimust arutama. “Nõu oskaksime ikka anda. Euroopa Liidus on piirideülene kindlustusturg.“
Valupunkt 3 — jalakaotuse hind riigile: 250 000 krooni
Ühes võrdluses paistab, et Eestis on saavutatud sama tase mis Soomes või Suurbritannias. Riigi poolt perekonnale tagatav hüvitis kaitseväelase teenistuses langemise korral on täiesti samas suurusjärgus nende riikidega.
Kuid vigastatutele makstava kompensatsiooni juures hakkab silma Eesti lähenemise selge erinevus. Nii Soome kui ka Briti kaitseväelase vigastada saamise korral on kaitseväelasele makstav maksimumkompensatsioon isegi suurem kui omastele kuuluv hüvitis sõduri surma puhul. On ilmselge, et see on tingitud arusaamast: seni riiki teeninud inimene peab oma elu vigastada saamise korral radikaalselt ümber korraldama ja selleks tuleb teha kulutusi.
Enamikule viimasel ajal Afganistanis viga saanud Eesti sõduritele pole veel töövõime kaotust määratud ja seega on ka kompensatsioon välja maksmata. Kuid on üks näide, kus jalakaotus tähendas arstliku komisjoni arvates 60% töövõimetust ning seega mõnesajatuhandest kompensatsiooni. Kas paarsada tuhat on vigastusega harjumise ning elu ümberkorraldamise ajaks piisav?
Valupunkt 4 — pensionisaaja on “keskmine”, mitte inimene
Vigasaanud sõdurile maksab kaitseministeerium igakuist töövõimetuspensioni. Kuid vigastusega naasnu avastab peagi, et kui kaitseväes hinnati tema kui inimese oskusi ja vajalikkust teatud palgaga, siis riigi eest peetud lahingus saadud haav teeb temast n-ö keskmise. Töövõimetuspensioni määramisel kehtib kaval kord, mille kohaselt igakuine summa arvutatakse valitsuse määrusega kehtestatud töökoha ja auastme keskmise töötasu järgi. Teenistuses olles võidi aga kogemustega sõdurile maksta kõrgeimat määra või isegi sellest poolteist korda suuremat summat.
Nii juhtub, et vigasaanud noor kapral saaks 60% töövõimetuse korral pealt viis tuhat krooni kuus. Mitmel järjestikusel missioonil osalenud, kodus ootava perekonna juurde naasnud vigastatud leitnant napilt üle 7000 krooni. Tervena väes olles võis parim kapral teenida 15 000 krooni ringis ning leitnant üle 20 000.
Valupunkt 5 — endist kaitseväelast aitab ainult kohtutee
Eesti eest missioonidel käinud sõdurite hulk suureneb pidevalt. Pikaaegsete missioonikogemustega riigid nagu Suurbritannia ja Soome tunnistavad, et mõned tervisehädad võivad sõjas olnud inimestel ilmneda alles pärast teenistusest lahkumist. Eriti puudutab see vaimset tervist, mis võib sõjast kannatada saada ning tekitada pikemaajalisi probleeme tsiviileluga kohanemisel.
Endised Soome kaitseväelased võivad selliste vigastuste ilmnemisel taotleda toetust ka tagantjärele. Suurbritannias võib kaitseväelt toetust küsida viis aastat pärast teenistusest lahkumist. Eestis see nii ei ole. Põhjuseks on seadus: kaitseväelasele tagatakse teenistuses iga-külgne abi. Aga teenistusest lahti saades ollakse tsivilist ja miski peale kohtu ei tunnista endist sidet riigi teenimisega. Seetõttu on ainuke võimalus hüvitise nõutamiseks võtta ette pikk ja keeruline kohtutee riigi ja kaitseministeeriumi vastu.
INTERVJUU
Jaak Aaviksoo: meil pole põhjust rahuloluks
Kaitseminister Jaak Aaviskoo on nõus, et missioonisõdurite tagatiste süsteem vajab ülevaatamist.
Kas riigi kohustus on kindlustada missioonisõdurite tagala kõigiks juhtudeks?
Jah on. Kuid meil ei ole riigi nimel sõtta saadetud sõjaväelaste tagatiste osas välja kujunenud head, tasakaalustatud ja ühiskonnas jagatud suhtumist. See seisab meil alles ees. Ega meil rahul olla millegagi väga pole, kuid me liigume arusaamise poole, et tegemist pole tavalise tööõnnetusega võrreldava olukorraga. Olen kuulnud väiteid, et mis vahet on hukkunud politseinikul näiteks sõduriga. Mulle tundub, et seal siiski on vahe, mis seisneb sõjaväelises kohuses ja reÏiimis. Sõdurile on nimelt antud käsk, mida ei vaidlustata ja täidetakse.
Miks on suur osa missiooni-sõduri “palgast” maksuvaba päevaraha?
Ma ei oska öelda, miks on päevaraha osa sõduri tasust praegu nii suur. Kujutan ette, et samamoodi võiks maksta selle pealt ka makse. Kuid siin on küsimus selles, et see kasvatab riigipoolseid kulutusi või siis vähendab inimese saadavat tasu. Aga ma arvan, et see on osake küsimusest, kas sissetulek missioonipiirkonnas on piisav või ei ole.
Eestis on hüvitised hukkumise korral suuremad kui vigastada saamise korral. Miks?
Seda tuleks vaadata tervikuna. Haavata saamise puhul on see summa väiksem, kuid siia tulevad juurde muud teenused. Selle näiteks on ka see uus seaduseelnõu, mille järgi tekib kaitseväel kohustus pakkuda vigastatutele jõukohast tööd.
Miks ei ole Eestis lisaks riiklikele tagatistele veel ka täiendavaid kindlustusskeeme?
Olete jõudnud samale järeldusele kui mina umbes aasta tagasi. Me arutasime pärast kahe kaitseväelase hukkumist eelmisel võidupühal juhtkonnas ideed, et oleks vaja kindlustussüsteemi. Aga tagasiside oli, et need on karmi riskiga ja nende jaoks pole head kindlustusskeemi olemas.
Kas võib loota, et kaitseministeerium teeb uue katse leida sõduritele täiendav kindlustusskeem?
Mina olen ka omast tarkusest küsimuse tõstatanud, aga tagasiside on olnud selline, et see ei tööta. Kuid jätkuvalt olen ma veendunud, et suured ookeanilaevad maksavad miljardeid ja nende kindlustusskeemid on olemas. Kui teised riigid suudavad oma missioonisõdureid kindlustada, siis peame ka meie otsima võimalusi.
Eesti sõdurid peavad pöörduma toetuse saamiseks kohtusse, kui neil ilmneb teenistuses saadud terviseviga alles pärast teenistusest lahkumist.
Siin on selge, et probleem on olemas. Siin ei ole kahtlust. Tõstatatud on psühholoogilise rehabilitatsiooni küsimus. Ja see on nüüd olemas ja idee on selles, et seda pakutaks veel enne, kui sõdur koju jõuab.
