Ees­ti me­rev­äe­laev sei­lab es­ma­kord­selt Va­he­me­rel

“Tä­he­le­pa­nu, mees­kond! Ära­tus, ära­tus, ära­tus!” kos­tab Ees­ti mii­ni­jah­ti­ja Ad­mi­ral Co­wa­ni kuu­la­ri­test üle lae­va. Sel­le­le järg­neb lühi­ke kir­jel­dus Co­wa­ni het­ke asu­ko­hast ning lii­ku­mis­suu­nast. “Pu­hub ida­kaar­te tuul kii­ru­se­ga kümme meet­rit se­kun­dis, soo­ja on 21 kraa­di ning tae­vas on pil­vi­ne. Vee­rand tun­ni pä­rast val­mib hom­mi­kusöök. Ära­tus, ära­tus, ära­tus!”

Ad­mi­ral Co­wan avab uue peatüki Ees­ti me­rev­äe aja­loos. Ku­na­gi va­rem ei ole meie me­rev­äe laev sei­la­nud Va­he­me­res ega üld­se nii kau­gel lõunas. Eesti Päe­va­le­hel õnnes­tus koos Co­wa­ni mees­kon­na­ga kaa­sa te­ha 595,2 me­re­mii­li pik­ku­ne sõit Tou­lo­nist, Eu­roo­pa suu­ri­mast me­reväe­sa­da­mast Sit­sii­lia ida­ran­ni­kul asu­vas­se Au­gus­ta sa­da­mas­se.

Va­he­me­rel sei­lab Ad­mi­ral Co­wan NA­TO rea­gee­ri­misjõudu­de ehk NRF-i koos­sei­sus, mis tä­hen­dab, et laev peab viie päe­va jook­sul ole­ma val­mis sõit­ma ükskõik mis punk­ti maail­mas. Tou­lo­nist lah­ku­tak­se viie­ke­si. Li­saks Ees­ti lae­va­le sõida­vad ri­vis Sak­sa, Taa­ni ja Bri­ti mii­ni­jah­ti­ja ning Bri­ti staa­bi­laev HMS Roe­buck.

Tou­lo­ni sa­da­mast väl­ja manöö­ver­da­des pöö­rab belg­las­te mii­ni­jah­ti­ja rin­gi ja naa­seb sa­da­mas­se. Raa­dio­si­de teel an­tak­se tea­da, et kõik sead­med ei toi­mi pä­ris nii, na­gu peaks. Mees­kond loo­dab mõne tun­ni­ga vea pa­ran­da­da ja ülejää­nud gru­pi­le jä­re­le sõita. Sa­ma­laad­sed prob­lee­mid ta­ba­vad nel­jap­äe­va­se üle-sõidu jook­sul ka tei­si mii­ni­jah­ti­jaid. Kel­lel hak­kab st­rei­ki­ma moo­tor, kel­lel ge­ne­raa­tor. “Sel­li­sed as­jad juh­tu­vad pa­ra­ta­ma­tult, sest ma­si­nad on ju ko­gu aeg töös,” sel­gi­tab ko­mandör Sel­ja­maa. “Kõik, mis lii­gub, ka ku­lub.”

Esi­me­sel hom­mi­kul ta­bab väi­ke vi­pe­rus ka Co­wa­nit. Ühe pea­moo­to­ri ja­hu­tus­to­ru­de all pu­ru­neb kaks pol­ti, mistõttu te­kib oht, et moo­tor võib üle kuu­me­ne­da. Co­wan sõidab eda­si ühe moo­to­ri jõul ja me­haa­ni­kud asu­vad pu­ru­ne­nud pol­te väl­ja va­he­ta­ma. Me­haa­ni­ku­te­le tä­hen­dab see viie­tun­nist lok­su­mist lae­va kõige kuu­me­mas osas ehk moo­to­ri­ruu­mis, kus tem­pe­ra­tuur tõuseb ku­ni 70 kraa­di­ni. “Põhimõtte­li­selt asen­dab moo­to­ri­ruum mei­le sau­na, ai­nult vih­ta ei ole,” nae­rab üks neist. Ke­set Va­he­me­re lai­neid suu­da­vad nad oma üle­san­de iga­ta­hes ees­ku­ju­li­kult täi­ta ja pea­gi lii­gub laev jäl­le täiel jõul.

Üle lae­va kõlab tu­le­kah­juh­äi­re. Kah­jus­tu­si 30 ki­lo kaa­lu­vas va­rus­tu­ses kont­rol­li­ma asu­vad mees­kon­nad leia­vad pea­gi, et sütti­nud on al­loh­vit­se­ri­de mess. Mes­sist le­vib pak­su suit­su ja sel­lest kom­ber­dab väl­ja män­gu­ve­re­ga kok­ku plät­ser­da­tud noo­rem­maat Ott Roo­saar. Abi­tu Roo­saar su­ru­tak­se kan­de­raa­mi­le ja ta­lu­ta­tak­se järs­ke re­de­leid pi­di üles an­gaa­ri. Tu­le­kus­tu­ta­jad asu­vad mes­si kus­tu­ta­ma. Lõpuks lüli­tab ruu­mis pei­dus ol­nud al­loh­vit­ser tos­su­ma­si­na väl­ja ja ar­vab, et ai­tab küll.

Roo­saar on sa­mal ajal an­gaa­ris, kus te­ma eest hoo­lit­seb lae­va mee­dik leit­nant Tõnis Kurm. Roo­saa­re­le on hap­ni­ku­mask pä­he pan­dud ja kolm kok­ka as­kel­da­vad pa­ra­jas­ti kanüüli­ga. Te­le­fo­ni­le kut­su­tud arst an­nab lah­ku­des kä­su kanüül sis­se pan­na. Se­ni kon­tak­tivõime­tu ol­nud Roo­saar võpa­tab. “Pä­ri­selt ju ei pa­ne?” söan­dab ta küsi­da. See­kord tal veab.

Ehk­ki meet­rikõrgu­sed lai­ned pa­ne­vad Co­wa­ni tu­ge­valt lok­su­ma, mis ühel het­kel an­nab re­por­te­ri­le ka vei­di tun­da, ei pea mees­kon­na­liik­med se­da mil­leks­ki.

Esi­me­ne tõeli­ne tor­mi­ko­ge­mus võib neid oo­da­ta no­vemb­ris Bis­kaia la­hes, kui Co­wan Ees­ti poo­le ta­ga­si sei­lab. Sel­le­gi­poo­lest ei hä­be­ne me­hed tun­nis­ta­mast, et tu­gev torm saab tei­ne­kord ka neist võitu. “Meie saa­me tor­mi­ga süüa te­ha küll, ah­ju­roo­ga­sid näi­teks, aga isea­si on see, kui pal­ju sel­lest toi­dust ära süüak­se,” nae­rab lae­va pea­kokk va­nem­mad­rus And­rei Or­lov.

Me­dit­sii­nioh­vit­ser leit­nant Tõnis Kur­mil on igaks ju­huks ala­ti käe-pä­rast ka nii me­re­hai­gu­se vas­tu ai­ta­vad tab­le­tid kui ka spet­siaal­sed kõrva ta­ha pan­da­vad plaast­rid. Af­ga­nis­ta­ni-ko­ge­mus­te­ga Kur­mil po­le lae­vas se­ni ühe­gi tõsi­se juh­tu­mi­ga kok­ku puu­tu­da tul­nud. “Kõige roh­kem lä­heb va­ja hoo­pis külme­tus­hai­gus­te ra­vi­meid, sest si­se­ruu­mi­des töö­tab kon­dit­sio­neer, aga väl­jas te­kil on jäl­le pa­lav,” rää­gib Kurm.

Au­gus­ta sa­da­mast lah­kub Co­wan Kree­ka ran­ni­ku li­gi­da­le aja­loo suu­ri­ma­le me­reõppu­se­le Nob­le Mi­das. Kaks ja pool nä­da­lat kest­val õppu­sel osa­leb 80 NA­TO lae­va.

Merel on üks Cowani meeskonna väheseid meelelahutusvõimalusi filmide vaatamine. Teler on üles seatud kõigis kolmes laeva messis: nii ohvitseride, vanemallohvitseride kui ka nooremallohvitseride ning madruste messis. Tõenäoliselt on laevas sadu filme, alates Uus-Meremaa B-kategooria õudusfilmidest kuni Stallone märuliklassika “Rambo” kõigi osadeni. Probleem on selles, et enamik filme on juba pähe kulunud. Eriti nooremallohvitseride ja madruste seas on seetõttu levinud ka arvutimängude mängimine.

Hoopis teiseks muutub elu siis, kui Cowan jõuab sadamasse. Tavaliselt juhtub see reedeti. “Reedene päev ongi kõige närvilisem, sest kõik tahavad ruttu linna pääseda,” räägib maat Tanel Võrk. Just siis tekivad ka järjekorrad duširuumide ukse taha. Mida linnas tehakse? “Kuidas keegi. Kes kõrtsi, kes poodi, kes randa,” lausub Võrk.

Küsimusele, mis sadamas on kõige kaunimad naised, vastab ta kiiresti: “Läti ja Leedu sadamates, ilma kahtluseta.” Kõrval istuv ohvitser lisab Mallorca.

Prantsuse Riviera lähedal Toulonis on Cowani meeskond eelmisest, humoorikat nime “Mustad oliivid” kandnud miinitõrjeõppusest jõudnud puhata kolm päeva, kui esmaspäeva pärastlõunal taas ankur hiivatakse. Õppuse parimad hetked püsivad meestel aga väga hästi meeles. Ilma pikema sissejuhatuseta otsib operatsioonide vanemallohvitser veebel Roland Vaisma üles allveeroboti filmitud video. Mööda merepõhja vaikselt liikuva roboti kaamerasilma ette astub ühtäkki iminappasid täis kombits.

“Alguses oli meie üllatus ikka väga suur, et mis see siis nüüd on,” meenutab Vaisma allveeroboti kohtumist kaheksajalaga. “Panime valgustuse kinni, kadus kombits ära. Lülitasime sisse tagasi, oli kohe ka loom tagasi,” muigab ta. Nii mängiti teineteisega mitu minutit, enne kui mere-elukas oma teed läks. Võimalik, et kõige ekstravagantsema leiuga sai Vaisma sõnul paar aastat tagasi hakkama üks hollandlaste miinijahtija, mis leidis mere põhjast kenasti neljal rattal seisva kuulsa Ida-Saksamaa sõiduauto Trabant.

Refereeritud artikli originaaltekst Eesti Päevaleht Onlines