Eesti kõrgharidus - keskpärane ja konkurentsivõimetu
Eestis antav keskharidus on maailmas arvestataval tasemel, seda kinnitavad ka rahvusvahelised PISA- ja TIMSS-testid. Nõukogudeaegne haridussüsteem on andnud kõva põhja, kuid edumaa baashariduses suubub kõrgkoolis keskpärasuseks, kirjutab Eesti Päevaleht.
Eestile heidetakse ette vähest rakendusalade ja inseneriteaduste õpetamist. Ent loodus-
ja reaalteadustes ning tehnika-aladel lõpetab Eestis kõrgkooli vaid veidi vähem noori kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Kevadistel presidendi kärajatel väitles riigipeaga Skype'i juht Josh Silverman. Kümnendiku Eesti uurimis- ja arendusinvesteeringutest andva ettevõtte sõnum oli lihtne: Eestis ei ole piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu. „Me ei saa siin edasi areneda, kui riik ei taga rohkem nutikaid reaal- ja tehnikaalade lõpetajaid," ütles Silverman eks-klusiivintervjuus Eesti Päevalehele.
Tavaliselt peetakse paradoksaalses olukorras süüdlasteks 3+2-õppesüsteemi, kõrghariduse nappi rahastamist ja riigi olematut kontrolli autonoomsete kõrgkoolide üle. Kuid ükski neist kolmest ei ole ei tegelik põhjus. Need on vaid vahendid hariduse andmisel.
Raha võiks alati rohkem olla, kuid veel eelmisel nädalalgi väljendas Tartu ülikooli rektor Alar Karis arvamust, et läinud aasta oli kõrgkoolidele erakordselt hea rahastusaasta.
3+2-mudelile on üle läinud enamik Euroopast. Eesti probleem on pigem, et tööturg on neelanud kolmeaastase üld-kõrgharidusega inimesed, kes ei pea olema ega olegi spetsialistid. See oli pulbitseva majanduse privileeg.
Kas riik siis petab õppureid ja nende lootusi, kontrollides liiga pealiskaudselt, millist haridust annavad kõrgkoolid? Veel mõni aasta tagasi juhtus ikka, et tudengid avastasid õpingute lõpusirgel, et nende õppekava on kaotanud akrediteeringu või pole seda saanudki. Kuid möödunud kevadsuvised seadusemuudatused muutsid akrediteerimise oluliselt rangemaks.
Küll aga näevad õppejõud igal aastal, et tudengikandidaadid tulevad suvel kõrgkooli vastuvõtukomisjoni vestlusele, ostes siga kotis. Nad ei tea tihti, mida ja miks nad õppida tahavad. Lisaks erialade prestiižile on sageli otsustav raha, mis sunnib õppima kodu lähedal või suuremat sissetulekut lubavaid erialasid. Ka on sisseastumiskatsed andekamate jaoks pigem oma võimete näitamine kui huvi järgi suundumine.
1. Riigi prioriteet peab olema tagada kõigile keskkoolilõpetajatele karjäärinõustamine. Praegu korraldavad seda koolid, nagu oskavad, ning maakondlikud nõustamiskeskused töötavad eelkõige nende heaks, kellel on olemas kooli või perekonna tugi teenuse otsimiseks. Sellest ei piisa, seda enam, et nii muutub nõustamine õpilaste ülikooli poole karjatamiseks, eriti keskkoolides, kus pedagoogid mõõdavad oma edukust ülikooli läinud vilistlaste arvuga.
Vähe informeeritud ja konjunktuursed valikud on osaliselt ka tudengite suure väljalangemuse taga. Praegune Tartu ülikooli rektor Alar Karis ütles 2007. aastal rektorikandidaadina Eesti Päevalehe debatis, et 40% lahkunutest on ülikoolis pettunud.
Ka tugev nõudlus tööjõuturul tõmbas inimesed kõrgkoolist eemale.
Eestis katkestas eelmisel akadeemilisel aastal õpingud 11 218 noort üle 68 000 tudengist. Tippmargi tegid loodus- ja täppisteadused, kust lahkus enam kui viiendik õppuritest. Kuigi kaugele maha ei jää ka sotsiaalteadused, ärindus ja õigus ning tehnika, tootmine ja ehitus. Need on alad, mille arendamine on Eestis prioriteetne ja kus tööandjad kurdavad kvalifitseeritud töötajate vähesuse üle.
Järjest suurem osa kõrghariduse pooleli jätnud noortest tunnetab, et karjääril on lagi ees. Näiteks rahvusvahelistes organisatsioonides, kus nii keskastmejuhilt kui ka spetsialistidelt nõutakse kõrgharidust.
Ülikooli naasmisel on oma hind. Tööelu on kujundanud rutiini, loodud on perekond, elatusstandard erineb tudengiajal olnust.
Riik ei peaks kunagist ehk uisapäisa tehtud õpingute poolelijätmise otsust kinni maksma, küll aga toetama inimese valikut uuesti õppima minna. Praegu-ne õppelaen - 30 000 krooni aastas - on liiga väike.
2. Majandusministeeriumi märtsi lõpul esitatud tööturu olukorra parandamise kava kohaselt loodaks eraldi koolitusosakud noortele kutse- või kõrghariduse poolelijätnutele ja mikroettevõ-tete töötajatele. See on hea algus, kuid ei ole piisav. Programm koos märkimisväärselt suuremate õppelaenudega peaks laienema kõigile, kes soovivad haridusteed jätkata.
Majanduslangus on parim aeg oma rahva harimiseks, et olla majanduse tõusuajaks haritum ja konkurentsivõimelisem, näitab ka Soome kogemus. 1990. aastate lama ajal tehtud hariduspoliitilised otsused panid paradoksaalsel viisil aluse riigi praegusele eduloole.
Soomes nähti ka külmutatud eelarvete sabas vaeva, et jaguks rohkem raha täiskasvanu- ja elukestvaks õppeks, suunati inimesi saama tehnikaaladel kõr-gemaid kraade ning turgutati kutseharidust. Just seetõttu on nende tuntuimad ekspordiartiklid disainerid ja Nokia, rääkimata Mika Häkkinenist.
Umbes kaks kolmandikku tudengitest töötab. 3. Mõistlik on luua rohkem töötamisvõimalusi kõrgkoolide juures, kas või tehniliste töötajatena raamatukogus, õppetoolides või ühis-elamutes. See hoiab inimesed koolis.
Haridusjuhid räägivad oma-vahel hirmutavatest arvudest: neli viiendikku Eesti parimate keskkoolide lõpetanutest jätkab haridusteed välismaal. Kuigi hirmul on suured silmad, on tendents olemas.
Lisaks hirmutab demograafia. 2012. aastal on gümnaasiumilõpetanuid u 6400, ligikaudu sama suur oli alles äsja vastuvõtt riigieelarvelistele kohtadele ja sama palju võeti veel mõne aasta eest vastu tudengeid Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli.
Paari aasta pärast ülikooli minema pidavad noored jäid 1990. aastate alul sündimata. Seega tuleb kas osa koole kinni panna või üliõpilasi juurde tuua. Tudengeid otsitakse. Tõsi küll, esimesed vitsad Aasia tudengitega on saanud EBS, kus hulk india-lasi läks kaotsi.
2008. aastal oli Eestis 1079 välistudengit, kellest üle poole õppis sotsiaalteadusi, ärindust ja õigust. Kõige suurem bakalaureuseõppe vastuvõtt oli endistel Audentese (nüüd TTÜ) õppekavadel. Need pole valdkonnad, kus Eestil oleks unikaalne konkurentsieelis, kui jätta kõrvale üleilmses kontekstis suhteliselt madal õppemaks. Lisaks ei toeta see meie kuvandit Balti tehnoloogiatiigrina. 4. Eestis tuleb välja selgitada akadeemilised tugevused rahvusvahelisel -vähemalt Läänemere - haridusturul ja neid riigina eelis-arendada. Koos võõrkeeltes õpetatavate õppekavadega on see hariduse ekspordi võti.
Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia ütleb, et akadeemilist personali tuleb otsida kogu maailmast. 5. Vaid välisülikoolides haritud inimesed - olenemata rahvusest - saavad pakkuda akadeemilist keskkonda, mis on nii kollegi-aalseks teadusloomeks kui ka tudengite õpetamiseks hädavajalik ning toob üliõpilased just Eesti kõrgkoolidesse. Palju on siinkohal juba abi olnud 2003. aastal käima lükatud programmist, millega on Eesti riik 44,4 miljoni krooniga harinud välis-maal pea 100 inimest, peamiselt doktoriõppes. See on hästi kulutatud raha, mille kallale ei tohi kindlasti ka säästueelarvetes minna, sest pea kõik lõpetanud töötavad Eesti kõrgkoolides.
Laulva revolutsiooni ajal sündinute kõrgkooliikka jõudmine, ka avalik-õiguslikes ülikoolides lihtsasti kättesaadav tasuline haridus ja mõni aasta tagasi sisseastumise pingerealt lävendipõhisele vastuvõtule üleminek on soodustanud ülikoolide supermarketistumist. Universitas'est on saanud omniversitas, mis õpetab kõigile kõike. See lõpeb õige pea. Demograafia ja konkurentsiolukord surub peale. Ainuvõimalik on, et Eestis lõpeb ebaterve ja ärapanev konkurents ülikoolide, erialade ja õppesuundade vahel. Peab keskenduma parima või-maliku hariduse andmisele ja seda vähemalt Läänemere regioonis.
Praegu on kaks viiendikku Eesti tööinimestest ilma formaalse kutsealase ettevalmistuseta, ei ole käinud kutsekoolis ega kõrgkoolis. Majandussurutises tööandjatel on üle hulga aja võimalik haridust hinnata, sest tööjõuturul valikut jagub. 1990-ndate alul majanduslanguse läbi teinud Soomegi statistika näitab, et haridus on parim garantii pika karjääri jaoks.
