Eilse kuupäevaga registeeritud kirjas viitab Olavi Ruitlane lehel uuringud.ee asuvale pöördumisele, mille kohaselt leiavad allakirjutanud, et "Kaur Kenderi tekst on hoolimata üleskeeratud asjatust sõnatolmust puhas ilukirjandus – ei rohkemat ega vähemat."

"Sellel tekstil on olemas kõik olulised kirjanduse tunnused: ta mängib inimkonna varjupooltega, näitab ühiskondlikke valupunkte ja otsib sealt utreeringuid, kaardistab tänapäeva ning on kirjutatud vägagi literatuurses eesti keeles – meeldib loo narratiiv siis parasjagu kellelegi või mitte," leiavad allakirjutanud.

Kirjanike liidu liikmed leiavad, et kirjanduse mõistest arusaamine ei tähenda veel seda, et lugejale peaks ilmtingimata meeldima autori isik.

"Kui keegi arvab, et Kaur Kenderi pedofiiliavastane ja laste ahistamise jälki olemust ilmestav novell, kus pole kasutatud ühtegi last, on pornograafia ja selle avaldamise eest tuleb kirjanik Kaur Kenderit, kes on ühiskonna valupunktide kohta sõna võtnud, KarS § 178 lg 1 järgi karistada, kas siis tuleb ühtlasi karistada ka haridusametnikke, kes on koolilapsed allutanud Nabokovi „jälkusele“, mis kannab pealkirja „Lolita“, tehes selle kohustuslikuks kirjanduseks?

Kas karistada tuleb ka neid kultuuriministeeriumi ametnikke, kes lubasid ekraanile Cannes’is ja paljudel muudel prestiižikatel filmifestivalidel auhinnatud pedofiiliat naeruvääristava, ent sama „kuritegeliku“ filmi „Happiness“?" küsivad allakirjutanud.

"Meie, allakirjutanud, usume, et kõikide asjadega – on see seadus, järelevalve või kirjandus – peaksid tegelema inimesed, kes asjakohast teemat valdavad. Uskuge, kirjanduse ja mittekirjanduse peene vahe eristamisega saavad Eesti Kirjanike Liidu liikmed hakkama. Ja saavad ka lugejad," lisavad liidu liikmed.

Kirjale on teiste seas allakirjutanud näiteks Olavi Ruitlane, (:)Kivisildnik, Olev Remsu, Tõnu Õnnepalu, Aapo Ilves, Juku-Kalle Raid, Jaan Pehk jt.

Politsei käivitas mullu detsembri lõpus internetilehel nihilist.fm Kaur Kenderi nime alt tulnud postituse uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist. Tekst oli 85 000 tähemärki pikk ning koosnes suuresti räigetest ja detailsetest suguühte kirjeldustest mehe ja laste vahel. Kultuuriministeeriumi juures tegutsev ekspertkomisjon pidas kirjutist pornograafiliseks.

Kender väitis politseile, et tegu ei olnud lastepornoga, vaid seksuaalmaniaki-sarimõrvari psühholoogilise lagunemise ja psühhiaatrilise kollapsiga, mis kirjutatud läbi tohutu groteskiprisma.