Esimesena on juttu 32-aastasest Roman Golubevist, kes töötab Tartu haigla psühhiaatriaosakonnas ning lõpetab Tartu Ülikoolis soome-ugri keeleteaduse magistrantuuri.

Golubev saabus Eestisse 2008. aasta sügisel mitmetel põhjustel. Esiteks oli vaja midagi elus muuta, teiseks oli võimalus saada tasuta kõrgharidus ning kolmandaks oli emotsionaalne tung, sest Venemaa reaalsus ja seal aset leidvad protsessid panid ta riigist lahkuma. Sündinud ja kasvanud on Golubev Peterburis.

Venemaal õppis lapsest saadik keelte vastu huvi tundnud Golubev veidi soome keelt ja pool aastat enne Tartusse kolimist hakkas uurima eesti keele õpikut algajatele „E nagu Eesti“.

Praegu on Golubevi eesti keele oskus tasemel C1.

Esimesel aastal osales Golubev eesti keele intensiivkursustel Tartu Ülikoolis, kus sai kindlalt selgeks grammatika.

Segaseid tundeid tekitas Golubevis reaktsiooni muutumine: „pahast venelasest“ sai „hea välismaalane“. Selle hetkeni, kuni ta ei teinud oma välismaist päritolu teatavaks, nägi ta mõnikord kulmukortsutusi. Kui ta aga ütles, et tuli teisest riigist ja on keelt õppinud, muutus reaktsioon vastupidiseks: imestuseks ja täielikuks sõbralikkuseks.

Loomult suhtlemisalti inimesena kontakteerus Golubev tööl ja väljaspool seda palju eestlastega, kontakteerus teadlikult. Nüüd on tema töökollektiiv valdavalt eestikeelne.

Alguses oli Golubevil märksa lihtsam end kirjalikult väljendada. Poolteist aastat räägib ta aga juba ilma „psühholoogilise tõrketa“. Kolme välte eristamine ei tule tal siiamaani välja.

Mida vanem ja haritum inimene, seda lihtsam on Golubevil temaga eesti keeles rääkida, sest nende keel on lähim „õigele“ akadeemilisele kõnele, millega puutub kokku artikleid lugedes või loenguid kuulates. Slängi ja žargooni on Golubevil raskem mõista.

Üldiselt tunnistab Golubev, et eesti keele õppimine oli küllaltki keeruline, sest ta alustas täiskasvanuna – 25-aastaselt. Tema sõnul oli see ajurünnak.

Eestlastega suhtleb Golubev palju tööl ja teenindusvaldkonnas – poodides, kohvikutes jne. Tuttavaid eestlasi on üsna palju, aga kõige lähedasemad sõbrad on venelased. Üldiselt on Golubevil eestlastega suhtlemisest väga positiivne kogemus: enamik neist tuleb alati vastu, püüab igasugustes küsimustes aidata. Diskrimineerimist ei ole Golubev kunagi kohanud. Ise arvab ta, et võib-olla on tal vedanud, sest ta on „võõrastele oma“ – teda saadab see tunne igal pool, kuhu ta ka ei satuks.

Eesti kui rahulik sadam

Eestis meeldib Golubevile ettearvatavus. Siin püütakse elada reeglite järgi, seaduse kirjatähe järgi. Golubev tunnistab, et mõnikord läheb see küll tähenärimiseks. Golubevile meeldib, et reeglites on mõtestatus. Eestis on tema jaoks rahuliku sadama tunne. Ta tunneb end rohkem kodus kui Peterburis käies.

Eestis ei meeldi Golubevile see, et inimesed tunnevad end üksildastena, mis on individualismi pahupool. Golubev näeb rahulikke inimesi, kuid mitte õnnelikke inimesi. Talle meeldib, et eestlased on väga väike, aga väga ambitsioonikas rahvas. Praktikas tähendab see kõige uue vastuvõtmist ja püüet areneda. Näiteks tehnoloogia või hariduse valdkonnas.

Venemaal ei meeldi Golubevile suure maa ja võitjamaa narratiivi ekspluateerimine. Kõik saavutused on suunatud minevikku. Vaadet tulevikku ei ole üldse, mistõttu ei ole ka arusaama tulevikust, leiab Golubev.

Kõige parem on Venemaas Golubevi jaoks mentaalsuse mõõde, mõtete ääretus ja laius, mitte territooriumi astronoomilised mõõtmed. Venemaa on tema jaoks loomulikul teel kasvanud inimeste ring, mille kvaliteet võib piiri taga olla isegi suurem. Venemaad on aga Golubevil praegu raske armastada. Kunagi mõistis ta, et ei suuda midagi muuta.

Golubev peab võimalikuks, et naaseb kunagi Venemaale. Tal on raske ette kujutada, et elab Eestis sügava vanaduseni. Ta peab end vabaks inimeseks ja tahab elada seal, kus soovib ja kus kasu toob.

Venemaal kiidetakse Golubevi sõnul tema valik Eesti kasuks heaks, sest kõigile on selge, et Eestis on närvidele rahulikum elada.

Golubev ei usu, et on mingeid takistusi keele õppimiseks, kui seda vaja on, kui tahetakse. Eesti keel on tema arvates Eestis ellujäämisvahend.