Mõni aeg tagasi kirjutas Jaan Kaplinski Soome lehes Turun Sanomat, et eestlastel on raske oma minevikuga silmitsi astuda. Rahvas vajavat positiivset ajalugu, oma võite, kangelasi, kuid eestlastel neid pole.

Professor Virmavirta leiab Postimehe arvamusküljel, et Kaplinski tegeles oma loos taas eestlaste rahvusspordi — enesepiitsutamisega. Ta kirjutab, et leiab Eestist kergemini kangelasi kui eestlased ise. “Võib-olla on minu kangelaslikkuse kriteeriumid teistsugused kui Kaplinski omad. Esiteks nimetan kangelasteks neid eestlasi, tänu kellele säilis unistus riiklikust iseseisvusest nõukogude aja ahistavates tingimustes. See oli vaikne kangelaslikkus, pilgud, ütlemata sõnad. Selline kangelaslikkus on austamist väärt. Ka soomlased võiksid sellest õppida, kuigi pole sellest alati aru saanud.”

Virmavirta arvab, et teistsugune kangelaslikkus sündis siis, kui ida pool koitis uus aeg. “Kangelasteks olid need, kes nägid maailma muutumist ja julgesid selleks valmistuma hakata. Tunnen mitutki, kes võiksid olla selle perioodi kangelased. Õppisin siis tundma Siim Kallast. Esimesel kohtumisel kinnitas ta, et nüüd kui Nõukogude Liit mureneb, saab Eesti iseseisvaks, ja ükskõik, mis ka ei juhtuks, see eesmärk teeb elu elamisväärseks. Kallas käis tollal rääkimas ka Soomes, kuid vaid vähesed said aru, et tal on tõsi taga. Üsna varsti tulid aga IME ja Rahvarinne, unistus hakkas tõeks saama. Kas sellised visionäärid ei võiks olla kangelased?”

Virmavirta otsib Eesti kangelasi ka nende hulgast, kellel oli õigel hetkel julgust, oskusi ja aega teha seda, mida teha vaja oli. “Taustajõududes tegutses neid palju, aga keskses rollis olid need, kes suhtlesid Moskvaga — Vaino Väljas ja Arnold Rüütel. Nende järel tuli Lennart Meri, kellel oli loovat hullust mõista, et alles tähtsate välisriikide tunnustus tagab Eesti riikliku positsiooni. Kas nemad ei võiks samuti kangelased olla? Järgmine kangelane on kindlasti inimene, kes oskab kasvava heaolu kogu rahva omandiks muuta. Sellega on juba kiire, sest alles see samm kindlustab rahvuse püsimajäämise.”

Ta kirjutab, et meie aeg loob sangareid sama hästi kui kõik teised ajastud. “Kuigi hilisem argielu võib kangelaste sära tuhmimaks muuta, ei kao nende tegude tähtsus. Tegijad saavad sära tagasi, kui nende teod muutuvad ajalooks.”

Soomes on parajasti käimas rahvaküsitlus selle kohta, kes on soomlaste suurim kangelane. Virmavirta soovitab Eestile sama.