Made hinnangul on tema jaoks antud perioodi ajakirjanduse ja dokumentide läbitöötamisel kõige hämmastavam fakt just meie riigijuhtide hädine olek. “Eesti juhtide alistumine, saba jalgade vahel olemine. Parem me ei ütle midagi, parem me ei tee midagi, siis võib-olla nad ei tee meiega ka midagi. See hädine olek, see hädaldamine, rahva rahustamine, informatsiooni kinnipidamine, see oli see kõige hämmastavam, traagilisem,” rääkis Made Delfile.

“Veel 15. juunil 1940 ehk kaks päeva enne seda, kui Nõukogude väed tulid üle piiri, esines Jüri Uluots raadiokõnega, mis oli tulvil rahva rahustamist. See läbib joonena kogu seda elu enne juunipööret,” märkis Made.

Juunikommunistide kohta selgub Made hinnangul, et Nõukogude Liit kasutas neid ära — kui nad sellest aru said, oli juba hilja.

Samas paistavad Made arvates Eesti juhtide käitumise tagant ka isiklikud motiivid: “Näiteks härra Laidoner sai Moskvas käies hobuse nimega Oleg. Mis mind kui mitteajaloolast kõige rohkem hämmastas, oli see, et kui Nõukogude okupandid hävitasid kõik meie tippjuhid, kelle nad kätte said, siis kaks kõige kõrgemat juhti lasti surra loomulikku surma, kuigi vanglas ja hullumajas. Neid seina äärde ei pandud.”

Lisaks Eesti juhtkonna leplikkusele selgub dokumentidest ka okupantide uskumatu ülbus ja peremehitsemine. “Ega ma ei ole poolt suud kinni pidanud. See tähendab, et kõik on täpselt nii ära öeldud, nagu oli. Asju on nimetatud oma õigete nimedega,” märkis ta.