Nii kindral Laidoner kui ka marssal Pilsudski, kaks lähedast sõpra, juhtisid ligi sajand tagasi oma riikide väed välisvaenlaste vastu võiduni, millele hakkas toetuma meie iseseisvus.

President Ilves meenutas, et Eestit ja Poolat ühendavad valge-punased värvid, mis annetati 1584. aastal Stefan Bathory poolt Tartu linnale ja millest said Poola rahvusvärvid.

„Ühiste lugude kõrval liidavad Eestit ja Poolat lausa füüsilise sümboli ning sidemena kaks inimsaatust, kelle elud peegeldavad ühtlasi meie rahvaste ja riikide saatusi 20. sajandil,“ rääkis president Ilves kindral Johan Laidonerist ja tema poolatarist abikaasast Maria Kruszewskast. „See vapper naine leidis endale Eestist teise kodumaa ja jagas lõpuni oma mehe traagilist saatust ning Eestist sai ka tema viimane puhkepaik. Maria Laidonerile kuuluvad sõnad: „Minu mees oli minu õnn ja õnnetus. Kui keegi peaks minust rääkima, öelgu, et ma väga armastasin oma meest. Muu ei ole oluline.“

Eesti riigipea sõnul on tänaseni oluline Johan Laidoneri viimane vanglas kirja pandud rida: „Inimesed surevad, rahvas ei kao, rahvas elab edasi“.

„Eesti ja Poola ajalugu on selle elavaks kinnituseks. Hoolimata korduvatest katsetest meid iseseisvate riikidena maakaardilt ära kustutada on mineviku hämarusse vajunud hoopis kustutajad ise,“ kõneles president Ilves. Tema kinnitusel on meil täna, 21. sajandi alguses rääkida veel üks oluline lugu. „See on Euroopa tuleviku kujundamise lugu, kus ühiseid väärtusi ja vastutustunnet jagaval Eestil ja Poolal on oma sõna sekka öelda.“

Eesti riigipea kinnitusel räägivad paljud vastutustundlikkusest ka julgeoleku puhul, kuid tegelikkuses on seda palju vähem. „Eesti ja Poola kuuluvad siin tõeliselt vastutustundlike maade hulka,“ ütles president Ilves.