Arsti juurde on nii Nõmme kui Jolleri patsiendid jõudnud liiga hilja ja selliste haigustega, mida olnuks õigel hetkel ravima hakates võimalik seljatada. Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonna juhataja Kuido Nõmm kirjeldas kolme õudusvärinaid tekitavat juhtumit.

Nõmme patsientideks olnud kaht naist, kes sattusid tema juurde umbes 4-5 aastase vahega, sidus alternatiivmeditsiin. Nimelt olid mõlemad prouad oma rinnavähki ravinud alternatiivmeetoditega. "Üks neist töötas koolis õpetajana, mõlemad toodi lõpuks EMO-sse kiirabiga, rind kuni roieteni ära mädanenud. Hais isegi 4-5 meetri kaugusel kõrvulukustav ja silmipimestav. Mõlemad nii regionaal- kui kaugmetastaase täis. Ja mõlemad tunnistasid, et käisid alternatiivmeditsiinilt abi saamas, arstile ei pöördunud. Nende valik," kirjeldab Nõmm.

Ent temasõnutsi on kolmanda patsiendi lugu hoopis kurvem, ent õnnelikuma lõpuga. "Mõned aastad tagasi kutsus üks maakonna kiirabi meid appi kriitilises seisundis lapse juurde. Laps oli suhkruhaige, keda tema alternatiivravi usku ema keeldus insuliiniga ravimast," alustab Nõmm kolmandat kohutavat lugu.

"Kui mina lapse juurde jõudsin oli ta agonaalses seisus - sügava teadvusehäirega, purukuiv, end juba jõuetuks hingeldanud algkoolealine laps, kes oli äärmiselt kõhn, nähtava rasvkoeta, oma vanuse kohta väikest kasvu. Veresuhkur oli kiirabi glükomeetri jaoks mõõdetamatult kõrge. Tõime ta intensiivravi osakonda, kus tema elu suudeti päästa. Lapse emaga tegeles hiljem, ma kuulsin, nii lastekaitse kui sotsiaalamet," kirjeldas Nõmm.

Kivimäe perearstikeskuses praktiseeriv dr Karmen Joller kirjeldas oma patsiendi lugu. 50-aastane meeldiv proua, kellel oli abaluu kohal aastakümneid juba haavand, mida ta erinevate taimsete vahenditega ravinud oli. "See haavand muutus aja jooksul suuremaks. Haises räigelt.
Lõpuks nõustus ta mulle seda näitama. Haavandi diameeter oli u 20-25 cm, põhjas oli näha lagunevat abaluud. Ma olin sellist haavanduvat nahavähki enne vaid vanadest õpikutest näinud," kirjeldab doktor talle avanenud õõva.

"Saatsin ta edasi kirurgi konsultatsioonile. Kirurgi hinnang oli, et naise elu päästmiseks olnuks vaja eemaldada käsi koos õlaliigese ja abaluuga. Naine loomulikult keeldus - mõistan teda," jätkab Joller.

"Biopsia näitas, et tegemist oli pahaloomulise kasvaja basalioomiga, see tähendab, et seda tüüpi vähk ei metastaseeru ega tule pärast eemaldamist kunagi tagasi. Ta hävitab organismi tasakesi levides ja kudesid kahjustades. Kui operatsioon oleks tehtud kohe, kui haavandumine ilmnes, jäänuks sellest vaid pisike arm, seda oppi saanuks teha ka kohaliku tuimestusega," kirjutab Joller toreda inimese kurvast haigusest.

"Selle naise tappis lõpuks just alternatiivravi. Aga see oli tema enda teadlik ja väga kindel valik," tõdeb Joller.