Mis viis teid Afganistani?

Olen juba kaheksa aastat olnud Eesti reservohvitseride kogu liige ja peaaegu sama kaua esindanud Eestit Brüsselis NATO liikmes­riikide reservohvitseride kogus.

Seal tekkis mõte: miks ei võiks eestlased näiteks Afganistanis kirurgid olla? Kui selle aasta aprillis sai selgeks, et eestlased võivad brittidega minna, arvasime, et nüüd läheb sõiduni veel aasta või poolteist. Juhtus aga uskumatu lugu ja sain Afganistanis alustada juulikuu alguses.

Selleks ajaks olid meil läbi käidud kõik Briti ettevalmistuskursused. Oli üllatav, et see oli siiski selline kadaliputee.

Milline oli olukord kohapeal?

Kui Afganistani jõudsin, siis ei olnud minu võitlused võideldud. Olin saanud loa olla Briti haiglas, aga mul ei olnud veel sajaprotsendilist luba töötada litsentsitud Briti kirurgina, sest britid polnud saanud Eesti kirurgi sõjaolukorras kunagi proovida.

Esimesest päevast peale olin nagu suurel eksamil, kus mind katsetati ja prooviti, ja esimene kuu kulus selleks, et britid saaksid aru, kas eestlane võib olla valge inimene — oskab inglise keelt, mõistab tavalist vestlust, võib töötada pädeva kirurgina ja saab aru britilikust huumorist.

Kuidas see kõik välja tuli?

Sain seal teha kõike, mida teevad Briti kirurgidki. Kindlasti on oluline ka see, et kogemus oli hea, nii et järgmine Eesti kirurg Jaan Kirss sai ka sinna minna.

Milline oli igapäevane töö Helmandis?

Kui räägime, et Afganistanis toimub rahuvalve tagamine, siis eestlased on ju tegelikult kõige kuumemas provintsis, kus sageli on ööpäev ringi üsna tõsised lahingud.

Aga kirurgi töö on selles mõttes hea, et meie tegeleme tõelise humanitaartööga. Keegi ei oska seda arvatagi, et selle haigla igapäevasest tegevusest moodustab 70–75% kohalikest elanikest vigastatutega tegelemine.

Kuidas tundus teile sõja­koldesse minek? Ega hirmu ei olnud?

Loomulikult eeldab see enda jaoks mitme teema selgeks mõtlemist. Nii mõnigi kolleeg loobus minemast, sest arvas, et äkki võib sõjas surma saada. Sõjas saadakse alati surma, aga et ülesanne arendada sõjakirurgia teemat ja avada seda peatükki eestlaste jaoks oli nõnda väljakutsuv, siis keegi peab ju hoolimata ohtudest need väljakutsed vastu võtma.

Millise kogemuse saite Afg­a­nistanis kirurgina töötades?

Reuters kirjutas, et haigla, kus töötasin, on maailma kõige suurema töökoormusega traumakeskus. Ööpäevas tõid helikopterid haiglasse üle kümne üliraske vigastatu. Töötasime nii ööd kui ka päevad ja niipea kui saime istuma, jäime kohe magama, sest väsimus oli niivõrd suur.

Kas läheksite tagasi?

Never say never. Kindlasti jätkame arstide arendamist, innustades võimalikult rohkem Eesti tsiviilkirurge sõjakoldes käima. Eestiski on ju vaja neid kirurge, kes suudaksid toimetada siis, kui rong jookseb rööbastelt maha ja korraga on sada ohvrit. Kui tõesti oleks vaja minna, siis milles küsimus — läheksin uuesti.


CV

Tiit Meren, esimene Eesti sõjakirurg

• 1979 lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna südame- ja veresoontekirurgina.

• 1980–1993 töötas kirurgina Mustamäe haigla juures tegutsevas Tartu ülikooli üldmolekulaar- ja patoloogiainstituudi osakonnas (1988. aastast nimega Eesti südamekeskus).

• 1988–1989 ja 1993–1994 töötas Šveitsis Zürichi ülikooli südamekirurgia kliinikumis.

• 1993 asutas nelja partneriga Keila südamekliiniku, praeguse AS-i Taastava Kirurgia Kliinik.

• Kuulub praegugi AS-i Taastava Kirurgia Kliinik omanike ringi ja põhikirurgide hulka.