Eesti annab uhhuuteadlastele kutsetunnistusi: meil askeldavad riiklikud energiaresoneerijad ja pendlikeerutajad
Kutsekoda pole mitte mingi isehakanud kontor, vaid kõigiti riiklikult tunnustatud instants, mille kutsusid juba 2001. aastal ellu Kaubandus-Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit, sotsiaalministeerium, Teenistujate Ametiliitude Organisatsioon TALO ning Eesti Ametiühingute Keskliit. Kutsekoja nõukokku kuulub lisaks asutajatele ka Haridus- ja teadusministeeriumi esindaja.
Õppekava läbinud isikud saavad endale riikliku kutsetunnistuse. „Kutsetunnistus on tõend selle kohta, et töötaja on oma ala spetsialist ja väärib oma ametinimetust. Kutsetunnistus tõestab, et sinu kompetentsust on hinnatud. See annab kindlustunde inimesele, et ta teeb õiget asja,“ sedastab üks Kutsekoja veebiküljel rippuv dokument.
Kutsestandardeid on kokku pandud ja vastu võetud terve hulk: 564 standardit 95 kutsealale, riiklikke kutsetunnistusi on väljastatud 129 166, kõik ilusti haridusministeeriumi osalusel ja sotsiaalministeeriumi soovitusel.
Esmapilgul hoomamatul põhjusel on aga Eesti Vabariik ehk meie kõik, maksumaksjad ja kodanikud, nendesamade organisatsioonide kaudu oma õnnistuse andnud ka kõikvõimalikule soolapuhumisele, teadusliku põhjata umbluule ja katteta lubaduste jagamise tööstusele. Näiteks leiab kutsestandardite seast säärase: „Hiina loodusravispetsialist, tase 5“. Kutsestandardit uurides saame teada, et Eesti Vabariik sotsiaalministeeriumi ja haridusministeeriumi kujul tunnistab pädevaks Hiina loodusravi ja kirjeldab vastava spetsialisti tegevust nii: „Ta kasutab erinevaid tehnikaid (nt. keele uurimine), selgitamaks välja kliendi pöördumise põhjused , saades informatsiooni erinevate organsüsteemide seisukorrast ning seejärel annab nõu elustiili muutmiseks (nt toitumine) ja vajaduse korral teostab mitmesuguseid organismi tasakaalustavaid toiminguid.“ Nimetatud „organismi tasakaalustavaid toiminguid teeb“ kõnealune ametimees mõistagi „spetsiaalseid resoneerivaid (energia-) punkte ja kanaleid“ kasutades.
Riik peab sellist keeleuurijat nähtavasti igati vajalikuks asjatundjaks, kuivõrd täpselt samast alajaotusest (Kutsestandardid tervise ja heaolu valdkonnast) leiab ka näiteks farmatseudi, äärmist professionaalsust ja täpsust nõudva eluala kutsestandardi. Kahjuks ei selgu kutsekoja leheküljelt, kui paljude keeleuurijate-energiaresoneerijate oskused on hinnatud riikliku kutsetunnistuse vääriliseks.
Loomulikult pole Eesti riiklikud kutsestandardid piiratud vaid kommunistliku üliriigi loodusravi-teooriatega. Täiendmeditsiini ja loodusravi peadistsipliini raames saab ka spetsialiseeruda, näiteks Tai või Tiibeti loodusterapeudiks, aga ka Eesti loodusterapeudiks. Mõistagi on valikus ka kutsestandard homöopaatia alal.
Homöopaatia-entusiastide töömaale heitis läinud nädalal tähelepanuväärse valguskiire ajaleht Postimees, kust saime lugeda, kuidas homöopaatia-usku perearst Urve Prits Telliskivi perearstikeskusest aastate kaupa ühe patsiendi kroonilist põiepõletikku alternatiivsete meetoditega „ravis“. Selle tegevuse tulemusel kaotas patsient neeru.
Kuidas on ikkagi nii juhtunud, et Eesti Vabariik on säärasele tegevusele andnud oma õnnistuse ja vähe sellest, isegi sertifitseerib soolapuhujaid?
„Kutsetunnistus täiendmeditsiini valdkonnas näitab, et selle omanikul on olemas meditsiinialased baasteadmised, ta tunneb oma pädevuse piire ning tema teadmiste ja oskuste tase vastab standardis kirjeldatud kompetentsusnõuetele,” ütleb Kutsekoja Tervishoiu Kutsenõukogu koordinaator Salome Virkus. Täiendmeditsiini- ja loodusraviteraapia kutsete andjaks ehk kutseeksamite korraldajaks on Täiendmeditsiini ja Loodusravi Nõukoda.
Aga ikkagi, kas see kutsestandardite jagamine ei seadusta mitte riiklikul tasemel haigetele inimestele katteta lubaduste andmist ja nende raha raiskamist?
„Kutsestandardi olemasolu iseenesest ei muuda ühelgi kutsealal tegutsemist seaduslikuks, samuti nagu kutsestandardi puudumine ei muuda seda ebaseaduslikuks,” vastab Virkus. Ta rõhutab, et täiendmeditsiini kutsestandardis kirjeldatud ametites tegutsemine ei ole keelatud ühegi Eesti seadusega. Samuti ei ole kutsetunnistuse omamine täiendmeditsiini valdkonnas töötamiseks kohustuslik.
„Kutsestandardist saab ka klient teada, mis on töö sisu ning millised on vajalikud oskused selle tegemiseks,” selgitab ta Kutsekoja seisukohta. Seega, kui kedagi peaks painama tunne, et teda „ravinud“ refleksoloog äkki ei ravinudki midagi, vaid mudis niisama jalalabasid, siis lugegu ta muudkui Eesti Vabariigis kehtivat refleksoloogia kutsestandardit, maksku ära ja olgu rahul: see teenus seisnebki jalalabade mudimises.
Omaette tähelepanuväärne on Eesti loodusteraapia, ka mõistagi igati sertifitseeritud värk, mida kutsestandard kirjeldab nii: „Eesti loodusteraapia on eestlaste (maarahva) pärimusel baseeruv looduslik raviviis, mis on ajaproovile vastu pidanud ja kohandatud tänapäeva oludele. Eesti loodusterapeut nõustab pärimusliku elulaadi ja eluviiside osas. Eesti loodusterapeut võib kasutada lisaks pärimuslikele raviviisidele ka muid Eestis kasutatavaid loomulikke ja kogu tervikut toetavaid raviviise, kui need vastavad loodusravi põhimõtetele. Eesti loodusterapeut kasutab oma töös mitmesuguseid loodusravi viise: taimeravi, saunaravi, soonetasumine (massaaž), kupuravi, kaaniravi, mesilasravi, heli- ja sõnaravi (regilaul, loits), veeravi, ravi tervistavate harjutustega jms. Ta võib ravida saunas või iidsetes looduslikes pühapaikades (hiied, raviallikad). Oma töös võib Eesti loodusterapeut kasutada kompresse, salve, ürdivanne, soola, savi, taruvaiku, kopranõret vms vahendeid. Ennetustegevustes ja ravis kasutab ta ökoloogilist ja maailmas jätkusuutlikku mõtteviisi, võib kasutada ka astroloogiat, veesoonte paiknemist (vitsa või pendlit), paastu või toitumisravi, tervistavaid harjutusi ning teha iluprotseduure (kasutades selleks arhailisi ja/või kodumaiseid saadusi).“
Seega siis kompott regilaulust ja loitsust, pendlikeerutamisest ja horoskoobist, sekka kaanid, kupud ja soe vann: see ongi Eesti loodusteraapia.
