Eesti 200 manifesti eestkõneleja Kristina Kallas: tagasiside positiivsus ja ulatus on üllatanud

 (213)
Kristina Kallas
Kristina KallasFoto: Tiit Blaat

Eesti 200 manifesti ühe ühe autori ja liikumise eestkõneleja, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori Kristina Kallase sõnul on tagasiside positiivsus ja ulatus olnud üllatav. Nime patentimine polnud tema kinnitusel oluline teema.

Kuidas teil omavaheline suhtlemine on korraldatud? Nime "Erakond Eesti 200" patentimine tuli teile teatavasti üllatusena.

Selle uudise peale, kui helistas mulle ajakirjanik, kuulsin mina sellest firmast ja kogu sellest asjast esimest korda. Pärast, kui see uudis välja tuli, helistas mulle Priit (Alamäe – toim) ja selgitas, et ta on tegelikult selle asja Soraineniga kokku leppinud ja ära teinud. Rohkem siin ei olegi nagu midagi rääkida.

Miks seda nime patenteerimise teemat eelnevalt kuidagi ei arutatud?

See ei tundunud toona selles mõttes oluline asi, sellepärast, et meil ei ole olnud eesmärki patenteerida seda. Eesti 200 oli pandud sellele manifestile sümboolseks pealkirjaks ja siis, kui tekkis see patendivaidlus, siis tegelikult mina keskendusin rohkem Kärt Summatavetiga suhtlusele, sellele, et selgitada välja, millest see segadus tekkinud on. See, et Priit samal ajal paralleelselt midagi tegi, on vaba inimese asi. Kuna see ei ole meie eesmärk praegu, tegeleda selle nimeküsimusega.

Seotud lood:

Kuidas on teil uute liikmetega? Kui suur on olnud liitumise huvi pärast manifesti avaldamist?

E-maile on tulnud minule isiklikult väga palju, ma tean, et teistele ka. Ka Facebooki messengeris on meie poole väga palju pöördutud. Me oleme hetkel kõigile vastanud, et me hakkame nende teemadega lähinädalatel põhjalikult tegelema ja siis me kaasame veel inimesi nendesse kuidas-küsimuse vastuste aruteludesse. Tähelepanu ja huvi on olnud suur. Peamine soov Eesti inimestel on ikkagi ka tegelikult nende teemadega tegeleda, mis rõõmustab.

Kui palju neid inimesi umbes on olnud, oskate öelda?

Oi, ei. Ma ei ole isegi isiklikult jõudnud veel kõikidele nendele meilidele vastata, nii et ma olen siin nädalavahetusel jaokaupa neile vastanud. Aga ma ei oska teile tõesti öelda.

Aga võib öelda, et neid on ikkagi kümnetes?

Ma arvan küll, jah. Kümnetes kindlasti.

Kavatsete te varsti ka mingisuguse kodulehe ja kontaktivormi luua?

Võimalik, jah. Me selle nädala jooksul arutame läbi kõik need formaalsused. Me ei ole selles mõttes veel neid lõpuni paika pannud. Eks me anname inimestele teada. Me oleme kõigile vastanud seda, et meil on hea meel, et tegelikult Eesti inimesed tahavad nendel suurtel teemadel rääkida ja me anname lähiajal teada, kuidas täpselt ja kus.

Kui suur üllatus teile selline resonants on üldse olnud?

Muidugi me lootsime positiivset toetust, aga me ei oodanud võib-olla nii suurt tähelepanu ja nii suurt positiivset toetust. Sest alguses oli ju ka meediaga see diskussioon, et need teemad on liiga keerulised, need on liiga pikaajalised, inimesed ei saa nendest aru. Aga inimestele tegelikult meeldis see, et keegi nendest teemadest üldse rääkima hakkas. Nad ise ei pruugigi tahta nendega väga põhjalikult tegeleda, aga see usk, et keegi Eestis tahab tegeleda suurte ja keeruliste asjadega ja mitte poliittehnoloogilise valimiskampaaniaga, see on see, mis inimesi käivitas kaasa tulema.

Kuivõrd suurendab see tõenäosust, et teie liikumisest riigikogu valimiste ajaks reaalselt ka erakond saab?

Ma arvan, et sellest on jätkuvalt väga vara rääkida. Me hakkame nüüd tegelikult neid teemasid ühekaupa põhjalikult lahti võtma. Et hakkame rääkima looduskaitsest, hakkame rääkima riigivalitsemisest ja riigihaldusest põhjalikult ja detailselt, siis hakkavad ka inimesed rohkem aru saama seda, et mis siis tegelikult vaja teha on ja kuidas see mõjutab meid otseselt. Ja siis on näha, et kas jätkuvalt on toetus nendel suurtel asjadel olemas. Selleks on vaja aega, ei saa ühe manifestiga seina peale lüües Eesti elu paremaks teha. Siin on vaja pikka protsessi.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare