Eerik-Niiles Kross: Veel täna hommikul uskusime, et Venemaa ei astu agressiivseid samme NATO riikide vastu

Eesti julgeolekuohvitseri röövimine Eesti territooriumil ja vägivaldne viimine Venemaale oleks veel pool aastat tagasi olnud ebausutav algus mõnele Tom Clancy raamatule. Krimmi annekteerimine, invasioon Ukrainasse, Põhja-Euroopa riikide õhuruumi sage rikkumine Vene õhuväe poolt ja muud taolised ilmingud on tundmatuseni muutnud rahvusvahelist julgeolekuolukorda.

Veel täna hommikul elasime me usus, et otseseid agressiivseid samme NATO riikide vastu Venemaalt oodata ei ole. Uskusime, et kuigi Kreml peab oma "õiguseks" rikkuda rahvusvahelist õigust nn "lähivälismaal" ja kehtestada ennast riikides, mida ta üritab ka jõuga määratleda oma mõjusfäärina, peetakse suhetes NATO ja Euroopa Liiduga siiski kinni mingitest reeglitest.

Tänasest oleme ka meie siin uues reaalsuses. Mulle ei tule ette, et Venemaa oleks pärast Nõukogude Liidu lagunemist kasutanud sellist KGB "märgade asjade" klassikasse kuulunud meetodit mõne välisriigi kodaniku suhtes. Röövitud on "omi" dissidente (näiteks Kiievist), tapetud on Tšetšeeni võitlejaid (näiteks Türgis ja Kataris), kuid Lääneriigi kodaniku röövimine oli üliharuldane isegi kõige sügavama külma sõja ajal. Ka siis rööviti pigem ärahüpanud idabloki vastalisi.

Kuulsamad juhtumid on Dr. Walter Linse, idasaksa antikommunist, kes rööviti Lääne-Berliinist 1952. aastal ja tšehh Bohumil Laušman, kes "kadus" Viinist 1953. Noil aegadel kasutas KGB röövijatena Tšehhi ja Ida-Saksa salateenistusi.

Tänane juhtum on oluliselt tõsisem. Asjaolu, et rööviti ametiülesandeid täitev NATO liikmesriigi julgeolekuohvitser oma riigi territooriumilt teeb intsidendi minu mälu mööda unikaalseks. Võimalik, et taolisi asju on ette tulnud mõne SRÜsse kuuluva riigiga, kuid Lääne suunas on taoline operatsioon midagi uut.

Eesti-Vene piiril võis sarnaseid asju ette tulla 1920-30-ndatel. Näiteks veebruaris 1938 tungisid Vene piirivalvurid üle piiri ja tapsid  Nina kordoni ülema Artus Pungase ja veel kaks inimest. Ent kaitsepolitseiniku röövimist ei meenu ka tollest ajast.

Esialgu on muidugi vara anda toimunule julgeolekupoliitilist hinnangut. Välistada ei saa, et Venemaa teatab, et röövijad olid Eestisse eksinud vms. Ometi on sündmus aset leidnud. Ja vägisi jääb mulje, et Eestile näidatakse nö kohta kätte. Ülioluline on Eesti ametiasutuste ja valitsuse reaktsioon toimunule. Seni on tegutsetud asjalikult ja operatiivselt. Kahjuks peame me ilmselt arvestama, et mängureeglid Eesti ja Vene korrakaitse ja luureteenistuste vahelistes jäistes, kuid siiani professionaalsetes suhetes, on muutunud, ja mitte paremaks.