Eerik-Niiles Kross: mõjuagente on raskem tuvastada kui klassikalisi spioone

 (162)
Jõulud riigikogus
Jõulud riigikogusFoto: Ilmar Saabas

Arupärimisele, mida arvab Eerik-Niiles Kross Mikk Marrani avaldusest vene võimalikust mõjuagentide võrgustikust Eestis, vastas Kross pikalt. Ta selgitab lugejale, millised mõjuagentide tüübid on üleüldse olemas ning kuidas neid ära tunda.

Kui lugeda Marrani tsitaate, siis ta ei ütle et on avastanud mõjuagentide võrgustiku Eestis. Välisluureamet on sõnumit Vene mõjuagentide aktiveerumise kohta edastanud ka varem, nii viimases aastaraamatus kui peadirektori esinemistes sel aastal Londonis ja Riias.

Mulle teadaolevalt on jutt kolmest Lääne-Euroopa riigist, kellega Eestil on vajalikul tasemel koostöö, ka neis küsimustes.

Mõistagi ei ütle välisluure ka, et Eesti-Vene mõjuagendid ei tegutse. Igale sisepoliitikat jälgivale ja Vene välispoliitikat tundvale inimesele on ju ilmne, et ka meil on samad probleemid. Mõjuagentide töömeetodite ja tegevuse jälgimine on kindlasti üks välisluure ülesandeid. Eesti sees tegeleb nendega esmajoones muidugi kaitsepolitsei, aga olemuslikult on tegu ju rahvusvahelise nähtusega, kus välisluurel on oma otsesed ülesanded.

Mõjuagendid on vastuluureteenistuste jaoks tõsine probleem väga mitmel põhjusel. Neid on sageli märksa raskem tuvastada kui n.ö. klassikalist agenti, kelle ülesandeks on hankida võõrriigile oma riigi saladusi. Taoline oli näiteks Herman Simm. Selline tegevus on otsene seaduserikkumine ja vahelejäämise korral ei ole suurt mitutipidi mõtlemist. Mõjuagendi ülesanne on mõjutada sihtriigi avalikku arvamust tema peremeesriigi huvides, levitada värbavale riigile kasulikku valet või kallutatud infot, mustata selle riigi poliitilisi vastaseid jne. Selline tegevus mahub üldjuhul sõnavabaduse kaitse alla. Niikaua kui pole selge, et isik teeb seda mitte oma poliitilistest veendumustest vaid isikliku kasu pärast võõrriigi huvides ja kontrolli all, on teda demokraatses õigusriigis väga keeruline neutraliseerida. Venemaal neid probleeme mõistagi ei ole.

Seotud lood:

Üldiselt liigitatakse mõjuagendid pisut lihtsustatult kolme kategooriasse:

Esiteks värvatud agendid, kes tegutsevad tavalisel raha või otsese kasu eest kindlate ülesannetega, teiseks "usaldusisikud", kes tegutsevad teadlikut võõrriigi huvides kas omas veendumuste või mingite isiklike motiivide, näiteks kibestumuse tõttu. Kolmandaks "kasulikud idioodid", kes tegutsevad võõrriigi huvides sellest ise päriselt aru saamata. Nagu nimestki näha kuulub viimasesse kategooriasse igaugu konspiratsiooniteoreetikuid, eluheidikuid ja muud seda sorti rahvast. Kõige ohtlikum on teine kategooria, sest ühest küljest on keeruline tõendada ende seost vastasega, teisest küljest on nad just oma näilise sõltumatuse tõttu kõige efektiivsemad. kauslikud idioodid on tavaliselt ka lihtsalt idioodid ja seetõttu mitte liiga mõjusad, ent võivad muidugi kahju teha.

Mõjuagentidena tegutsevad muide mitte ainult isikud vaid ka organisatsioonid. Vana KGB meetod on kas ise luua või toetada olemasolevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, mille osa eesmärkidest langeb Moskva omadega kokku. Nii finantseeriti näiteks 1970ndail Lääne-Euroopas igasugu rahuliikumisi, mis võitlesid USA relvastuse Euroopas hoidmise vastu, praegu finantseerib Moskva hoolega igasugu paremradikaalseid rühmitusi ja ka erakondi Euroopas, kes enda arvates kaitsevad nn traditsioonilisi väärtusi. Moskva näeb neis kasulikke idioote, kes võitlevad "Euroopa Liidu imperialismi vastu". Eesti puhul on teada Vene saatkonna toetus mitmesuguste inimõigusorganisatsioonidele, samuti liikumistele, mis võitlevad koolide venekeelsena hoidmise eest või üritavad näidata Eestit fašistliku riigina.

Mõistagi oleks mõjuagentide tuvastamine ja nende nimede avaldamine Eesti julgeolekule kasuks. Siin ei saa aga teha järeleandmisi õgusriikluse nõuetele ja isikuvabaduste kaitsele. Julgeolekuasutused ei saa enesele vabas riigis lubada kellegi agendiks nimetamist ilma kindlate tõenditeta. On selge, et selliseid tõendeid pole sugugi lihtne hankida. Näiteks tuntud venelaste mõjuagent Norras, Arne Treholt, tegutses ligi kümme aastat ja võeti vahele mitte mõjutustegvuse vaid saladuste edastamise eest.

Kõige keerulisem ongi võõrriigi ülesandel ja huvides mõjutustegevust tuvastada poliitikute ja ajakirjanike puhul, eriti kui tegemist on ideoloogiliste agentidega. Siin võib piir isikliku missiooni ja agenditöö vahel olla õhkõrn ja isik ei pruugi iga kord oma ärakasutamist teadvustada enne kui on liiga hilja.

Loe veel

Mõjuagentide vastu aitab seega kõige paremini faktikontroll, lugeja või kuulaja infokeskkonna teadlikkus. Vahel ei tee halba mõelda, kellele on veidrana tunduv jutt kõige kasulikum.

Oluline on samas terve mõistus ja rahu säilitamine. Mõjuagentide jahil ei tohi muutuda paranoiliseks ja kaotada huumorisoont. Ühiskondlikku agendipüüdmisaktsiooni pole tarvis korraldada. Oluline on, et mõjuagent on tõhus ainult siis kui tema võõrriigi teenimine on varjatud. Niipea kui see ilmneb, kaob tema usutavus ju kohe. Seega saab mõjuagenti neutraliseerida ka lihtsalt salahuvide paljastamise kaudu kui vangipanekuks piisavalt tõendeid pole. Loodan, et viimase osas Eesti julgeolekuasutused töötavad ja Eesti inimesed säilitavad samal ajal rahulikku skeptilist meelt.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare