Edward Lucas: Putin ei mõtle igal hommikul Eesti peale
Riigikantselei korraldas eile Narva-Jõesuus konverentsi "Psühholoogiline kaitse, meedia ja infoohud", kus räägiti lähemalt inforuumiga seotud kaasaegsetest julgeolekuohtudest. Avasõnavõtu pidas president Toomas Hendrik Ilves ning esinesid Eesti teadlased, ministrid, kaitseväe juhataja, kommunikatsioonieksperdid ja ajakirjandusväljaannete esindajad. Teemasid aitasid avada eksperdid kaheksast välisriigist. Teiste seas andis Delfile intervjuu ka Briti ajakirjanik ja Ida-Euroopa ekspert Edward Lucas.
Kas Eesti üritab liiga tihti keskenduda välismaalt tunnustuse saamisele? Kas muretsetakse liigselt, mida meist mujal maailmas arvatakse?
See on veidi neurootiline teema. Rootslased, soomlased või taanlased ei juurdle selle üle, kuidas teistelt tunnustust pälvida. See ei ole ju diplomaatiline tunnustus, mis on selge protsess, see on rahvusvahelise brändi loomine, mis on pikaajaline protsess. Alati on parem alustada sellest, mis on juba saavutatud ja mida on veel võimalik saavutada.
Mina toon esile, et Eesti on ainuke riik Euroopas, mis täidab nii Maastrichti kriteeriumi euro suhtes ja samuti napilt NATO poolt ette kirjutatud kaitsekulutuste protsendi ehk aastas kaks protsenti SKPst. Ma saan aru, et peaminister Ansip on öelnud, et see number saab järgmisel aastal olema 1,9 protsenti. Eesti on 21 aastaga muutunud Nõukogude impeeriumi provintsist kõige edukamalt Euroopaga integreerunud riigiks. Nüüd on aeg mõelda vähem tunnustamisest ja rohkem sellest, mida praktilises mõttes ära teha, et Eestist saaks ihaldusväärne riik, kus elada.
Miks Eestis siiski välismaise arvamuse suhtes nii tundlik ollakse?
Ma arvan, et seda saab kutsuda väikese riigi sündroomiks. Samuti see tunne, et 50 aastat on oldud kaardilt kadunud. Väga tähelepanuväärne on vaadata kaarti ja näha Eestit osana hoopis teisest riigist.
Ma arvan, et tuleks jätkata seda positiivsete üllatuste seeriat välismaailma jaoks. Nüüd inimesed juba enam-vähem teavad, et Skype on Eesti päritoluga ja see on suur edulugu, teatakse ka seda, et e-valitsus on miski, milles Eesti on pädev. Mis puutub küberkaitsesse, siis idee küberkaitsest on väga hea idee. See on miski, mille pärast muretsevad kõik. See on suurepärane, ma olin mõni kuu tagasi Valges majas, mul oli rõõm näha rahvusvahelise julgeolekunõukogu kõrgeid ametnikke arutamas Eesti küberkaitsemudeli kui millegi sellise üle, millest isegi Ameerikal oleks midagi õppida. Seda liini tuleb jätkata, alati on vajadus innovatsiooni järele. Eesti suurepäraseid saavutusi innovatsioonis viimaste aastate jooksul ei ole põhjust häbeneda. Kuid pole põhjust ka liigseks enesega rahuoluks.
Samas suured Euroopa riigid nagu Prantsusmaa ja Saksamaa suhtusid aastate eest Eestisse veel päris kriitiliselt?
Ma arvan, et enamik prantslastest ja sakslastest poliitikuid ei leia Eestit isegi kaardilt üles, kritiseerimisest rääkimata. Veider on mõttelaad, et igal hommikul, kui päike tõuseb, hakkab Putin Eesti peale mõtlema ja kui see õhtul Washingtonis loojub, mõeldakse seal samuti Eestist. See pole tõsi.
Eestlased meelitavad end nii mõeldes?
On raske saada tähelepanu. Tuleb loobuda mõttest, et terve maailm ilmtingimata teid kritiseerib. Tuleb muretseda selle pärast, et üks osa Vene propagandamasinast on huvitatud Baltikumi alavääristamisest. Idee „fašismivabast maailmast“, see, et Ida-Euroopa riike üritatakse fašistlikuks tembeldada, on tõsine probleem ja selle suhtes tuleb valvel olla. Aga ma ütleks, et Ida-Euroopa visioon ajaloost on viimase 15 aasta jooksul leidnud väga palju mõistmist. Tuleb meelde Praha deklaratsioon, mis ütleb, et ka kommunismikuritegude üle tuleb kohtu mõista. Kui 20 aastat tagasi oleks välja öeldud, et Stalin ja Hitler olid võrdväärsed kurjategijad, pidid sa hull olema, täna on see seisukoht täiesti normaalne.
Tunnustus tuleb reaalsusega. Tuleb mõelda, kuidas me saame juba tehtut veelgi parandada või vältida vigu. Üks näide: kui vaadata Tallinna, mis oli väga kaunis linn, siis Nõukogude kord rikkus seda natuke, kuid Tallinna juhid rikkusid seda päris palju. Ma arvan, et tulevased põlvkonnad vaatavad tagasi ja mõtlevad, et mis toimus aastatel 1998-2008? Ehitati koletislikud pilvelõhkujad, kõik nad vale nurga alt ja valesse kohta. Näib, et tegu oli korruptsiooni või ebapädevusega või mõlemaga, võib-olla ka mitte kummagagi. Aga see ei ole hea pärand tulevastele põlvedele, eriti riigis, mis peab turismi edendama. Tuleb hoida oma kauneid hooneid ja puutumata loodust, mitte lubada ahnetel arendajatel neid rikkuda.
