Edward Lucas: kas Herman Simmil oli mõjuvõimas kaitsja?
Suurbritannias on vähe nii salajasi paiku kui Bedfordshire'is asuv Chicksandsi klooster, kus asub kaitseministeeriumi luureteenistus (Defence Intelligence Service). Erilise privileegina õnnestus seda külastada ka Herman Simmil, kes püüdis suurepärase võimaluse maksimaalselt ära kasutada, kirjutab ajakirja The Economist Kesk- ja Ida-Euroopa korrespondent Edward Lucas.
Simm saabus Chicksandsi isikliku kutsega. Britid nägid Nõukogude Liidu alt vabanenud ja läänemeelse Eesti esindajas suurt talenti, kirjutab Lucas ajalehes Daily Mail.
Simmile anti raha Suurbritannia välisministeeriumi keeltekoolis inglise keele õppimiseks ja lubati seejärel Chicksandsi, kus teda ootas julgeolekupoliitikaalane ja praktiline väljaõpe.
On selge, et Simm oli parim õpilane ja ka populaarne ning püüdis vastu võtta iga infokillu, mida oma kodumaal kasutada, kirjutab Lucas.
Eesti oli just NATO-ga ühinemas ja koju naasmise järel pandi Simm kohalikke julgeolekustandardeid NATO tasemele tõstma.
Simm tegi Lucase sõnul oma tööd nii hästi, et Eesti võimet saladustega ümber käia peeti paremaks kui mõnedes vanemates liikmesriikides. Alates 2004. aastast oli Simm sage külaline NATO peakorteris ja pääses ligi kõige kõrgema taseme saladustele.
Nõukogudeaegse miilitsana oleks Simm vaevalt suutnud vältida kontakte KGB-ga. Ta ei tunnistanud seda aga kunagi ja samuti ei avaldatud talle ka sel teemal survet.
Ka Simmi rahaasjad oleksid võinud tekitada kahtlusi, eriti märkimisväärselt suure hulga sularaha kasutamine ja pidevad kingitused, mida ta sai väidetavalt sugulastelt välismaalt, kirjutab Lucas.
Simmi elustiil oli luksuslik. Ta elas suures majas Tallinna lähedal ja sõitis suure neljarattaveoga autoga.
Ka ametlike dokumentide ebatraditsiooniline käsitlemine oleks pidanud panema kulme kergitama. Simm viis saladokumente tavapäraselt käsitsi Brüsselisse ja väitis, et tal on selleks luba.
Reeglitevastaselt veetis ta enne dokumentide üleandmist öö hotellis. Ühel korral märkasid kolleegid, et ümbrikud olid avatud, kui kedagi teist kohal polnud, mis on samuti keelatud.
Neid intsidente ei registreeritud ega uuritud. Julgeolekupealikuna tegi Simm ise reegleid ja rikkus neid, kirjutab Lucas. „Ta oli lihtsalt onu Herman,“ nagu ütles üks kolleeg. Kui keegi midagi küsis, võis noorema kolleegi lahti lasta, mujale üle viia või teda lihtsalt ignoreerida.
Simm oli Lucase sõnul üks Nõukogude impeeriumi maha jäetud inimmiinidest. NATO salaraporti järgi oli Simm kõige suuremat kahju teinud spioon alliansi ajaloos. Ta paljastas kõige sügavamad saladused kohtumistel räägitust kuni tähtsaimate koodideni.
Ta andis oma käskijatele täpse ülevaate NATO-sisestest vaidlustest selle kohta, kuidas peaks Venemaaga käituma. Ta rääkis venelastele erinevate riikide tugevustest ja nõrkustest ning andis edasi NATO kõrgete ametnike psühholoogilised hinnangud, kirjutab Lucas.
Simm tekitas Lucase sõnul aga kõige suuremat kahju lõhkudes usalduse NATO liikmesriikide vahel ja tekitades kahtlusi varem raudeesriide taga olnud riikide vastu.
Simm ütles Lucasele, et Tuneesias puhkusel olles võttis temaga tänaval ühendust T-särgi ja lühikeste pükstega mees, kes kutsus ta dringile. Mees oli endine KGB-lane.
Simm oli 48-aastane ja tema noorem pruut oli ta just maha jätnud. Tal olid rahamured. Vene agent pakkus 1000 eurot kuus pluss tasu kulutuste eest. Kui aga Simm koostööd ei tee, ähvardas venelane tema KGB tausta paljastada.
Simm lubas Vene luurega koostööd teha tingimusel, et ta ei kahjusta Eesti huve, kirjutab Lucas. Venelane nõustus ja ütles, et Venemaa on Eesti sõber ja teda huvitab ainult see, et NATO ei looks Eestisse baase, kust Venemaad rünnata.
Tõeliselt kasulikuks sai Simm siis, kui Eesti NATO-ga ühines. „Ameeriklased kontrollisid mind, seda tegid Ühendkuningriigi inimesed, norralased, sakslased, Taani, Soome – kõik teenistused kontrollisid mind,“ meenutas Simm Lucasele.
Üks Moskva peamisi strateegilisi huvisid oli transatlantiliste julgeolekusidemete nõrgendamine ning USA ja Euroopa sidemete lõhkumine.
Simm varustas venelasi ka üksikasjalise informatsiooniga NATO ülisalajase kommunikatsioonivõrgu kohta. Samuti paljastas ta NATO vastuluuresaladusi.
Kõige suurem reetmine võis aga olla selle paljastamine, et NATO ise teab Venemaa kohta nii vähe. Kremlis oldi veendunud, et NATO-l on plaanid enese kaitsmiseks Venemaa rünnaku vastu, aga ei olnud, sest NATO pidas Venemaad ametlikult sõbralikuks riigiks.
Venelased olid lubanud Simmile mugavat pensionipõlve Moskvas polkovniku auastmes ja kui Eesti võimud hakkasid Simmile jälile jõudma, palus Simm lubadus täide viia. Venelased keeldusid, kirjutab Lucas.
Simmi eas ja taustaga mees oleks pidanud olema erilise jälgimise all, kirjutab Lucas. Ometi oli kontroll pealiskaudne. Simm hiilis mööda väidetavalt kõige tugevama kaitsealliansi karmimast kontrollist.
„Kas Simmil oli mõjuvõimas kaitsja? Kas tema pääsemine jälgimise alt oli tingitud ebakompetentsusest või ole selle taga midagi kurjakuulutavamat? Need küsimused on hingenärivad ja murettekitavad ning jäävad vastuseta,“ kirjutab Lucas.
