Edgar Savisaar räägib taas oma haigusest: kõige raskem on tasakaalu hoidmine
Savisaar oli alates 18. märtsist 55 päeva Maarjamõisa intensiivravi osakonnas ja viidi sealt 12. mail Tallinna, kus algas füsioteraapia.
"Tõusin hommikul kell kuus ja viimane treening toimus kella nelja paiku õhtupoolikul. Pärast treeninguid käisid külalised linnavalitsusest, erakonnast, aga ka teistest erakondadest, eriti Reformierakonna mõistlikust osast," kirjutab Savisaar.
Tema sõnul oli füsioteraapia tulemusi näha iga päevaga ning lihastesse hakkas järk-järgult jõud tagasi tulema. "Hea tunne oli, kui suutsin ise voodis istukile tõusta ja lusikaga toitu suhu panna, mitte ei pidanud põetaja mind abistama," meenutab Savisaar.
Ida-Tallinna keskhaiglas on Savisaare kinnitusel head proteesimeistrid: Anti, Artjom ja Madis. Savisaarega tegeles iga päev füsioterapeut Heili, kellega treeniti isegi suvel Hundisilmal regulaarselt. "Kui ma tõusin jalgadele 20. augustil Vabaduse väljakul, siis olid Heili ja Artjom tribüüni taga valmisolekus ning närveerisid minust mitte vähem," märgib Savisaar. "Muide, ka peaarst Ralf Allikvee käis koos minuga treeningute ajal kaks korda sada meetrit, enne kui hakkas uskuma, et see, mida kavatsen, on tõesti mulle jõukohane."
"1. juuni oli võtmetähendusega päev, siis võeti kipsjäljend proteesi jaoks, 3. juunil seisin ma juba hülsiga (mille külge protees kinnitub) ja 9. juunil kõndisin esimest korda rulaatori (käimisraami) toel. Siis sain ka proteesi. Hoopis teine tunne oli, kui tehisjala alla sain. Kuigi see oli keerulisem, kui ma ette kujutasin. Õppisin käima vaakummasinas. Seal oled peaaegu nagu kosmonaut kaaluta olekus. Kehakaalu võib see tark masin vähendada 60-70%, ja see lihtsustab käimist," selgitab Savisaar.
"Kõige raskem on tasakaalu hoidmine," räägib Savisaar. "Minu raviarst doktor Meeli Mumma hoiatas, et varem või hiljem kõik kukuvad treeningutel. Ütlesin, et ma ei kavatse kunagi kukkuda, ja seni olen sõna pidanud."
Taas käima õppimise süsteem on Savisaare kirjelduse järgi selline, et kõigepealt liigutakse ratastooliga, järgnevalt rulaatoriga, seejärel käiakse karkudega ja siis võetakse kepp kätte. "Pärast seda oledki vaba mees ja saad proteesiga käia omal jalal. Olen praegu karkudel käimise etapis ja suudan ühe treeningu jooksul mitte ainult püsti tõusta, vaid käia 40-80 meetrit, ning nagu öeldud, kordagi kukkumata. Loodan väga, et ei kukugi, sest olen kuulnud inimestest, kes pärast ränka kukkumist treeningud pooleli jätavad ja jäävadki "mugavasse" ratastooli," sõnab Savisaar.
